Anne Vahtramäe: mida näha maski taga?

Anne Vahtramäe Foto: Kadri Audova

Kui puude taga oleks hea näha metsa, siis mida oleks hea näha maski taga? Veider küsimus või? Aga pole ju. Kuuleme juba üle poole aasta nõuandeid, mida rõhutatakse kui uut normi. Küll vahe hoidmine ja maski kandmine ja kätepesu ja külastuskohtade arukas valik ja lusti pärast reisimise piiramine ja karantiini jäämine. See olla uus normaalsus.

Ja samal ajal, rõhutan, samal ajal on torisejad, virisejad, õiendajad ja suurejoonelistes protestimarssides osalejad sügavalt rahulolematud, sest inimese õigusi on piiratud. Nii vastupandamatult tahaks kallistada ja teisele inimesele intiimselt lähedal seista ja oma nägu kõikidele näidata ja mitte pesta käsi ja minna, kuhu jalad, bussid, rongid ja lennukid vaid viivad. Et see olla põhiseadusega vastuolus, kui midagi teha palutakse, soovitatakse või kästakse. No ei taha seda uut normaalsust, tahan vana!

Siin tundubki mulle, et puude taga oleks hea metsa näha. Või et maski ja kätepesu taga on midagi enamat kui mask ja kätepesu. Kui keegi tunneb, et tema õigusi on piiratud, siis võiks vaadata olukorrale veidi laiemalt. Võiks mõelda ka teiste inimeste peale. Kas mitte neil pole samuti omad õigused, sealhulgas õigus olla kaitstud nakatumise eest. Eriti siis, kui nad vanuse või tervise tõttu kuuluvad riskirühma. See pole näkku kirjutatud ja teised seda eemalt hinnata ei oska. Ka neil on vaja käia tööl ja poes ja arsti juures ja ametiasutuses. Ja neil on õigus tunda end turvaliselt. Enamgi veel – neil on õigus eeldada, et mina käitun arukalt.

Küsimus pole ju maskis või kahes meetris, vaid hoopis milleski muus. Hoolimises nimelt.

Ehk siis siin jooksevad erinevate inimeste tahtmised ja õigused risti. Ja nüüd tasuks mõelda, et kui keegi teine minu enda sõbra, sugulase, vanaema või vanaisa viirusega nakatab, kas ma ka siis ütlen, et mind ei huvita? Et see ongi nakkuse levitaja vabadus ja inimõigus?

Selle nurga alt vaadates pole küsimus ju maskis või kahes meetris, vaid hoopis milleski muus. Hoolimises nimelt. Koos õigustega vääramatult kaasas käivas vastutuses ja oskuses näha end ühena kogukonnast. Samuti on see võimalus olla osaline ja heas suunas mõjutaja. See on üleskutse loobuda egoismist ja iseenda pidamisest maailma nabaks. Midagi hullu ei juhtu, kui hoian teistega vahet. Rõõmu kohtumisest saab avaldada silmade, sõnade, naeratusega. Kuskilt pole valus, kui panen ette maski. Elu ei jää elamata ööklubis või Itaalias käimata. Jah, tõesti, pisut ebamugav on kaks nädalat omaette olla ja oodata – kas jään haigeks või mitte. Aga mitte üksikul saarel. Ikka saab keegi söögi tuua ja nett on. Pisut mõistlikku meelt suudab lapsiku aga-mina-tahan-tundega kenasti hakkama saada ja kõigil on parem.

Vaadakem suurt pilti, metsa... kogukonda... võib-olla isegi kogu rahvast või kõiki inimesi. Võib-olla on siis kergem tajuda väikese teo olulisust ja tähendust. Võib-olla on selle uue normaalsuses nimi hoopis hoolimine ja altruism. Võib-olla on see isemoodi aeg inimeseks olemise taasavastamiseks päris sobiv.