Annika Veimer: suitsetamine korterirõdudel ja -akendel tuleb keelata

Annika Veimer Foto: TAI

Hiljuti keelas Leedu kortermajade rõdudel ja akendel suitsetamise, sama on juba varem teinud Läti ja Soome. Eestis aga on kortermajades suitsetamine endiselt lahendamist vajav probleem.

Suitsetamise kahjulikkus ei vaja enam tõestust ja õnneks näitab statistika igapäevasuitsetajate osakaalu langust: 2018. aastal suitsetas pidevalt 17 protsenti täiskasvanud elanikest, nähtub tervisekäitumise uuringust.

See tõendab, et enamik inimesi valib tubakavaba elu. Paraku on mittesuitsetaja tervis ohus ka siis, kui ta hingab sisse teiste inimeste sigaretisuitsu. Sageli alahinnatakse passiivse suitsetamise mõjusid, kuid see on tervisele sama ohtlik kui suitsetamine.

Kui tunned suitsulõhna, siis oledki juba passiivne suitsetaja. Passiivne suitsetamine tähendab olukorda, kus mittesuitsetav inimene viibib kellegi teise tubakatarvitamise tõttu tubakasuitsuga saastatud keskkonnas. Võib tulla üllatusena, kuid 80 protsenti mürgisest sigaretisuitsust on nähtamatu ja selle peenosakesed ladestuvad kergesti pindadele, kus need mõjutavad meid veel nädalaid pärast suitsetaja enda silmapiirilt lahkumist.

2018. aastal viibis vähemalt tunni päevas suitsustes tööruumides neli protsenti ja suitsustes avalikes ruumides kaks protsenti täiskasvanuist. 12 protsendil juhtudest suitsetati eluruumides ehk enam kui igas kümnendas kodus.

Passiivne suitsetamine on viimase kümnendi jooksul märkimisväärselt vähenenud, kuid sellest hoolimata kannatab kõige rohkem inimesi selle all just oma kodus. Inimesed arvavad ekslikult, et suitsetades teistest eemal, lahtise akna juures, köögi tõmbekapi all või lahtise uksega rõdul, kaitsevad nad oma lähedasi ja kodu tubakasuitsu eest. Paraku ei ole see lahendus, sest suits ja väljahingatav õhk kandub ikka tuppa. Ja lisaks tekib uus probleem – lahkarvamused naabritega.

Õnneks arvestab enamik suitsetajatest oma lähedaste ning naabritega. Paraku ei kaitse Eesti seadused aga neid kortermaja elanikke, kes on saatuse tahtel saanud naabriks mittehooliva ja ükskõikse suitsetaja. Probleem on kortermajades üsna levinud. Meile jõuavad murekirjad, mis sageli peegeldavad hädasolija lootusetut olukorda.

Kui oled sattunud naabriks ahelsuitsetajaga, kes peab suitsetamist inimõiguseks ja toetub eraelu puutumatuse printsiibile, ei pruugi oma kodus tervise eest võitlemine sugugi võidukalt lõppeda.

Küll on näide selle kohta, et kohus ei võtnud juhtumit menetlusse tulenevalt arvamusest, et suitsetamine kuulub talumiskohustuse alla, nagu naabreid häiriv toidupraadimise lõhn.

Kujutlege olukorda, kui ei saa avada korteri aknaid, ka mitte kuumal suvepäeval. Kui vaid soodsa tuule korral saab ööseks akna tuulutusasendisse jätta toas, kus magavad lapsed, sest naaber kõrvalkorteris käib hilistel õhtutundidel või öösiti suitsetamas.

Meile on kirjutatud ka näitest, kus suitsetava naabriga on seatud sisse koputussüsteem: suitsetaja annab koputamisega naabrile märku, millal aken avada või sulgeda, sest sigaret vajab suitsetamist. Need on näited elulistest olukordadest, mis kestavad aastaid ja millest kirjutavad meile inimesed, kes on valinud tervisliku eluviisi, kuid ei saa tervislikult elada omas kodus.

Talumiskohustus ja eraelu puutumatus kaitsevad suitsetavat naabrit. Üldiselt on teada, et kui naabri juurest kostab öösel valju muusikat, siis saab kutsuda politsei. Kui naaber aga teie magamistoa kõrval öösel sigareti läidab, siis ei ole teil võimalik peale akna sulgemise midagi ette võtta.

Tubakaseadusega on keelatud suitsetamine korter­elamu koridoris, trepikojas ja muus üldkasutatavas ruumis. See keeld üldiselt toimib ja kaebusi tuleb harva. Akendel ja rõdudel suitsetamine aga eraldi reguleeritud ei ole. Korteriomandiseaduse alusel on korteriomanikul ühest küljest kohustus hoiduda tegevusest, mis ületab teistele korteriomanikele tavakasutusest tekkivat mõju.

Selle kohustuse pideval rikkumisel võib nõuda rikkujalt kohtu kaudu korteri võõrandamist. Tõsi, see oleks suitsetamise korral ekstreemne lähenemine. Teisest küljest on kortermaja elanikel kohustus taluda mõjusid, mis jäävad tavakasutuse piiridesse. Kus on aga tavakasutuse piir?

Naabrite elutegevusest tulenevad lõhnad ja helid on ajast aega olnud ühiselus probleem. Kuid kas saab võrdsustada mürgist tubakasuitsu ja kalapraadimise lõhna? Oleme soovitanud inimestel ja korteriühistutel võtta ette kohtutee, mis võiks olla teed­rajav, sest me vajame näiteid, kus ka kohtus võidaks põhiseaduslik õigus tervisele.

Praeguseks ei ole meile teada mittesuitsetaja kasuks tehtud kohtuotsuseid. Küll on näide selle kohta, et kohus ei võtnud juhtumit menetlusse tulenevalt arvamusest, et suitsetamine kuulub talumiskohustuse alla, nagu naabreid häiriv toidupraadimise lõhn. Samuti õigustavad suitsetajad end põhiseaduse punktiga, mille järgi on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, see annab neile õiguse teha oma kodus, mida tahavad.

Oleks aeg teha muudatusi, mis aitaks oma kodus suitsetamise lõksu jäänud perekondi. Ainus viis kaitsta inimesi suitsetaja ümber, nii enda kui teiste korterites, on suitsetamine õues. Ka õues tuleb valida majast piisavalt kauge koht ja arvestada tuule suunaga, et tubakasuits ei hõljuks esimeste korruste akendesse. Keskkonnareostuse vähendamiseks tuleb suitsukoni kaasa võtta ja viia prügikasti.

Suitsetamise keeld akendel ja rõdudel on saanud reaalsuseks Soomes, Lätis ja Leeduski. Seaduses on see selgelt sõnastatud nii, et suitsetamist ei saa pidada ühiseluliseks talumiskohustuseks. Käes on aeg Eestiski see samm astuda.

Kui korteriühistu saaks keelata rõdul suitsetamise ka ainult ühe elaniku pärast ja ühistuesimees saaks ühisreeglitest kinnipidamiseks tuge kõrgematelt tasanditelt, aitaksime kaitsta inimesi, kes seni ei saa ükskõiksete naabrite tõttu oma kinnisvara normaalselt kasutada. Oluline vaatenurga muutus ongi just kaitsta inimest, kes oma tervist soovib hoida.

Unistan elukeskkonnast, kus rõdul suitsetav naaber tunduks sama imelik ja kauge mälestus, kui on restoranis kõrvallauas sigaretti läitev klient tänapäeval.