Piret Bristol: tähistame tänast
13. oktoober 2020, 00:00
Sarja siin- ja sealpool Emajõge 12. osa.
Elu linnas pole sugugi lakanud. Ka kohvikud on lahti. Ja keegi ei tea päris täpselt reegleid: ühes maakonnabussis on vaja valideerida, teises käib niisama küll, kolmandas ei ütle juht midagi, neljandas räägib pikalt ja laialt, mis asjast arvab. See mulle meeldib – kõik käib igaühe terve (või milline see just parasjagu juhtub olema) mõistuse järgi.
Sügisesel Prima Vistal juhtus paljut, aga mina jõudsin ainult skandaalset kolumnisti Ahto Lobjakat kuulama: kuidas tema meelest tuleb Heideggeri tõlkida. See oli kena Tartu vaimus loeng saksa filosoofi Martin Heideggeri asjatundjalt, Lobjakas meenutas hea sõnaga Tartu ja Eesti ühe olulisema filosoofi Tõnu Luige loenguidki.
Käisin läbi raamatulaadalt, aga eesti keele sihtasutuse oma odavate raamatutega oli juba lahkunud. Kõik hea saab enne otsa kui vajadus selle järele. Nii lõpetati kinos filmi «Saladus» näitamine, mida tehtigi põhiliselt öötundidel – jälle ma sinna ei jõudnud.
Ostsin laadal hoopis ehtemeistrilt sõrmuse, sest uusi ilusaid riideid ja ehteid läheb koroonaajal tarvis rohkem kui muidu – omandab ju iga kontakt, kokkupuude teistega ja oleng varasemast pidulikuma moe! Me tähistame tänast päeva ja elame teadlikult olevikus, sest tulevikuks plaane teha pole mingit mõtet.
Olevikus elamine on vaimne praktika, mida vanasti tulutult soovitati ja millega keegi hakkama ei saanud. Nüüd oleme individuaalsust armastava eestlasena kõigi teiste kombel omaks võtmas just olevikus ja tänases elamise joont. Aina meeldivam tundub täiel määral nautida tänast, sest eilset ega homset pole reaalselt olemas – ei ole mujal kui mälestustes või unistustes ning kumbki on illusioon.
Lobjaka juures veini ei joodud, aga Semperi ja Barbaruse massiivse kirjavahetuse esitlusel ikka. Veinipoeet Indrek Hirv, kes tänavu – olgu see ta austajatel teada – Andaluusiasse ei sõitnud (see sügis on tallegi teistmoodi), on korraga avaldanud Ilmamaas kaks iluraamatut, «Ratsuritähe» ja «Minu viimase kevade», neile, kes poliitikast ja me kaasajast ei huvitu. Kui kõik teised kirjastused ükspäev kaoksid, siis Tartus seda mõnda aega ei märgataks. Ikka saaks Ilmamaast uut ja vana tellida.
Oma esimeses pajatuses jaanuaris märkisin, et Mait Raun paneb Supilinnas sanskriti keelest pühi tekste maakeelde pea kümnendat aastat. Töö esimene käegakatsutav vili «Upanišadid» ilmus septembri lõpus, olles täiesti märgatav uhke esitlusetagi, kuigi ka see loodetavasti tuleb. Pole ju tegemist poliitpropagandaga, milleks tituleeritud Kivisildniku paks luulekogu suve hakul meil esitlemata jäi ja Sven ise nagu 1996. aastal Tartu kirjandusmajas persona non grata taolise staatuse poole teel on.
Kivisildnik on ebamugav teema. Kes 24 aasta tagust sündmust ei mäleta, sellele lühidalt, et tookord läks asi kohtuni ja Kivisildniku arvuti võõrandamiseni, ajendiks teos – skandaalne Eesti kirjanike liidu liikmete nimekiri aastast 1981 poeedi solvavate lisandustega.
Võimu ümbermängimine ehk paleepööre Tartu kirjandusmajas vääriks varstise 25 aasta möödumisel meenutamist. Või unustamist? Eks igaühel on ajaloosündmustest oma tõlgendus.
Oponendid väitsid, et (tänapäeval küllap vihakõneks peetav) tekst ei kuulu sõnavabaduse sfääri. Oli oluline hetk, kui postuleeriti kirjandusele võimalikud vabadused. See andis teed uut tüüpi kirjandusele, Ehlvesti ja Sauteri tekstidele, millele tulid riburada teised järel. Toimus kirjanduspoliitilisi paradigmanihkeid.
Just siis taasloodi uutel printsiipidel Tartu NAK – ja nii olemegi tänases päevas, kus Tartu NAK ei tähenda noorte algajate kirjanike koondist, vaid Lõuna-Eesti-kesksete autorite loomingulist liitu, meid ühendavad mõttekaaslus, sünergia ja koostegemise kogemused. Riivamisi puudutavad meid ka uue aja kollisioonid – eks lahkutud ole NAKistki, seda nii-öelda kõige täiega ära käntseldades. NAK ise ei tühista küll kedagi. Sellepärast seal kuus aastat olengi olnud.
Huvitav uue aja sõna arvutiterminist cancel aktualiseerub iga kord, kui näen, et jälle on sotsiaalmeedias keegi mu sõbralistist lahkunud: mu olemasolu on ehk teel progressi poole ees? Mälusõdades jääb peale üks mäletamise viis, mille eest teised peavad häbiga nurka pugema ja madalat profiili hoidma. Mälusõjad kuuluvad aga minevikku: kui kaheldakse kõigis reaalsuse toimimise viisides, siis on see minu ajastu. Me seisame muutuste lävel ja hoiame hinge kinni.