/nginx/o/2015/04/08/3943485t1ha380.jpg)
Tartu ettevõtja Naresh Mody suri 9. oktoobri õhtul ootamatu terviserikke tagajärjel 80-aastasena. Indias sündinud Naresh Mody tuli Tartusse elama 1970. aastal ning töötas algul Tartu ülikooli raamatukogu restaureerimisosakonnas, alles 1990. aastal asus tegelema ettevõtlusega.
Naresh Mody mälestusi on viis aastat tagasi kuulanud endine ajakirjanik Ago Pärtelpoeg, kes kirjutas siis elulooraamatut Tartu ülikooli raamatukogu direktrissist Laine Peebust.
Mida rääkis Naresh Mody endast ja oma suhetest Laine Peebuga ülikooli raamatukogus, seda saab pisut toimetatuna täna lugeda siit.
«Ma tulin Eestisse 1970. aasta sügisel ja mõned kuud hiljem läksin Laine Peebu juurde sooviga tööd saada. Ta küsis, mida ma varem olen teinud. Indias olin ma palju töötanud riietest või kaltsudest käsitsi tehtud paberitega, mis on väga tugevad ja vastupidavad.
/nginx/o/2020/10/13/13410355t1hb904.png)
Sellisest paberist tehtud raamatud säilivad sajandeid. Ma teadsin, et TÜ raamatukogus on ka selliseid raamatuid, ja Laine Peep võimaldaski mul tööle hakata restauraatorina. Kuna restaureerimisosakonna juhataja Endel Valk-Falk oli väga tubli töötaja, siis oli kogu osakond Peebu silmis heas kirjas. Peep oli väga hea psühholoog ja enamasti hindas ta inimesi õigesti.
Kui raamatukogu hakkas uude majja kolima, anti mulle ülesanne puhastada tolmust 3,7 miljonit raamatut. Suur osa neist olid sajandeid puutumatult seisnud, viimastel aastatel veel erinevates majades mööda linna, mis ei olnud mõeldud raamatute säilitamiseks. Seal ei olnud ei ventilatsiooni ega muid normaalseid tingimusi. Selle puhastustöö tegemiseks anti mulle 30-liikmeline brigaad, paljud neist olid üliõpilased. Töö tuli ära teha 11 kuuga, aga me saime valmis juba kaheksa kuu pärast.
Pidasime siis Laine Peebuga nõu, mida edasi teha. Kui me ütleme riigile, et saime rutem valmis, siis võetakse töökohad ära ja raha samuti. Otsustasime, et kasutame neid noori veel kolm kuud ära, sest puhastamise käigus tuli välja, et paljude raamatute köited olid lagunenud. Töötasime oma osakonnas välja spetsiaalse kartongist ümbrise, mis selliseid raamatuid kaitseks, ja tegime siis kolm kuud seda tööd.»
«Kui lõpuks oli võimalik hakata kolima, siis nägime esimest korda uue maja keldrikorrustel Soomest saadud riiuleid. Meie jaoks oli ime, et ühe näpuliigutusega saab viis meetrit riiuleid korraga paigast liigutada. Kolimine läks väga edukalt ja täpselt nii, nagu kavandatud.
Pärast seda kui Laine Peep nägi, et ma sain 30 inimese juhtimisega ilusti hakkama, pakkus ta mulle köitesektori juhataja kohta. Sain seal päris mitmeid uuendusi teha ning paari-kolme aasta pärast edutas Laine mind uue, äsjaloodud tehnika- ja muusikaosakonna juhatajaks.
Laine Peepu kui juhti ma väga austan. Mulle on alati meeldinud kõva käega juhid ja mul ei olnud raske temaga suhelda. Laine oli väga kõva käega, selline, kes pigistab sinust viimase välja, aga samas ta oskas sinu panust hinnata. Ta oli väga tark, eriti inimesetundmises. Raamatukogu kollektiiv ainas kasvas, uues majas oli mingil ajal 450 töötajat ja kõigi nende juhtimisega sai ta hästi hakkama.
Laine Peep oli väga aus inimene, üdini aus. Mul olid ju 30 inimese palgad, kõik oli korrektne, ükski asi ei läinud vasakule. Nõukaajal oli igal pool võimalus tõmmata – riik tõmbas rahvast ja rahvas tõmbas riiki. Et raamatukogus ei olnud inimestel võimalik midagi võtta, siis varastati aega. Ma toon ühe näite.
Raamatute puhastamise ajal töötas minu juures üks tudengineiu, kes paistis nende 30 hulgast silma erilise täpsuse ja korralikkusega. Pärast seda puhastusaktsiooni rääkis ta mulle, et tahaks raamatukokku tööle jääda. Kiitsin teda Laine Peebule ja ta võttiski selle noore naise tööle, aga mitte minu osakonda, vaid fondi. Umbes kuu aja pärast pakkusin ma talle võimalust tulla tööle minu osakonda. Me olime Peebuga vormistanud kõik oma osakonna töötajad töölisteks ehk me polnud valgekraed, vaid sinikraed.
Selle läbi me saime pooleteistkordse palga. Sellega me innustasime töötajaid. Ja ma pakkusin sellele neiule: sa oled üksikema, sul on raha vaja, sa oled töökas, tule üle. Nädal aega mõtles ja siis teatas: ma ikka ei tule, sest sinu juures ma pean kaheksa tundi tööd tegema, aga seal ma saan teha, mis ma tahan, linnas poodides käia jne. Juba kuu ajaga oli see noor inimene ära rikutud. Mulle jäi mulje, et enamikus osakondades tehtigi ainult kolm tundi päevas tööd, ülejäänud aeg tegeleti kohvijoomise ja tagarääkimisega.
Ja selle eest anti veel kiituskirju. Ühel korral ma ütlesin Peebule: kui on võimalik, siis ärge neid kiituskirju enam andke, pange parem 5 või 10 rubla palka juurde. Mida ma teen nende kiituskirjadega? Nõukogude kord oligi selline, et inimesel ei olnud stiimulit töö tegemiseks. Palka said kõik ühtemoodi, kas tegid päevas 3 või 6 või 10 tundi tööd.»
«Ma olen ka vabrikus töötanud ja seal käis asi samamoodi. Kapitalistlikust maailmast tulnuna ja sealsete tööharjumustega tahtsin ma kaheksa tunni asemel töötada 14 tundi päevas. Ma võtsin endale veel ühe lisatöö, et raha juurde teenida.
Kaks-kolm korda nädalas läksin pärast raamatukogupäeva õhtul tööle lihakombinaati. Õhtune vahetus algas kell neli ja lõppes pool 12. Ja teenisin rohkem kui raamatukogus. Aga ma olin šokeeritud, kuidas seal varastati! Ma kalkuleerisin, et igas kuus varastati liha 6 miljoni rubla eest. Juba esimesel päeval tõi üks naine mulle kotitäie külmutatud maksa ja käskis koju viia. Mulle oli see arusaamatu. Kuidas koju? Ma töötasin külmkambris ja jätsin selle koti sinna. Järgmisel päeval sain selle naise käest kuulda sellist venekeelset sõimu, millest ma arugi ei saanud. Vastasin talle: ära mulle enam midagi paku, ma ei vii seda kuskile. Aga ma nägin, kuidas nad viisid, igaüks võttis, iga jumala päev. Ükskord ma küsisin asedirektori käest: te peate ju aruandeid tegema, kuidas te seda nii suure puudujäägiga saate teha. Ja ta vastas: meil on selleks oma süsteem, kui inimene toob meile oma sea, mis kaalub 70 kilo, siis me paneme kirja 60 kilo. Inimesel polnud valikut, kuhu sa selle sea viid. Kui autojuht, kes läks kaupa laiali viima, tahtis midagi endale, siis pudeli viina eest sokutati talle istme alla pool siga.»
«Eesti NSV võimud ei sallinud Peepu selle pärast, et see viis miljonit rubla, mille Moskva andis TÜ raamatukogu ehitamiseks, võeti ju ENSV eelarvest. Ega Venemaa ei andnud seda raha lihtsalt niisama, ikka teiste arvelt. ENSV kõrged ametnikud olid maruvihased ja tahtsid Peepu maha võtta, aga ta pani kõigile vastu.
/nginx/o/2020/10/13/13410372t1h686a.png)
Nad ei saanud aru, et see on kultuuri säilitamine, mille eest Peep võitles. Üks rektor ütles keldris hallitavate raamatute kohta: miks te tahate neid mädanenud kapsaid hoida? Nende ürikute kohta, mille poolest Tartu ülikool on nii kuulus üle maailma! Ma uurisin välja, et rahvusvahelisel turul maksis üks inkunaabel tol ajal 50 000 dollarit ja selliseid oli meil 48 tükki.
Peebu vastased on teda tembeldanud kommunistiks. Mina tundsin teda nii lähedalt, et ma tean, et oma hinges ta seda ei olnud. Me arutasime juba enne perestroikat selle riigi majandusasju ja imestasime, kuidas see süsteem töötab. Ma ütlesin Peebule: siin majas töötab 450 inimest, aga piisab 150-st. Vallandame 300 inimest ning anname allesjäävatele topeltpalga. Riik säästab raha ja topeltpalgaga töötajad hakkavad suure innuga ja hästi töötama. Peep vastas: sul on õigus, aga ei saa, sest kogu Nõukogude Liit on üks suur ametiühing ja siin peavad kõik elama võrdselt vaeselt. Aga temas oli ka ettenägemisoskust, kui ta lisas: ära ole nii kärsitu, natuke kannatust, varsti kõik muutub, küll sa näed. Kui siis 1985. aastal Gorbatšov uutmise välja kuulutas, oli Peep väga selle poolt, aga kahjuks hakati teda sellesama perestroika tuules taga kiusama ja taheti teda kui «vana kommunisti» ametist maha võtta.»
«Uude majja telliti loomulikult ka uus mööbel. Lisaks direktorile said omaette kabinetid ka osakonnajuhatajad ja sektorijuhatajad. Minu kabinet oli küll üsna pisike, umbes 10–12 ruutmeetrit, aga töölauaks oli Soomest saadud metallist laud, mida siin peeti väga moodsaks. Mulle see metallikolakas ei meeldinud ja majandusdirektor pakkus, et äkki ma tahan ühte suurt puidust Standardi lauda, mis keldris kasutult seisab. Läksime seda vaatama ja ma imestasin, et samasugune on ju Laine Peebul tema kabinetis.
Selgus, et igaks juhuks oli direktorile tellitud kaks ühesugust uhket lauda ja teine jäeti keldrisse oma aega ootama. Saingi selle omale. Aga Laine seda kohe teada ei saanud. Laine Peebul oli komme aeg-ajalt kõikide töötajate tubasid inspekteerida. Mingi aja pärast jõudis ta siis ka minu kabinetti ja seda lauda nähes ta peaaegu võpatas.
Ja küsis vihaselt: kust sa said selle laua? Vastasin ausalt, et asedirektor pakkus ja ma olin nõus. Ja siis langes tema vihavalang selle asedirektori peale: kuidas sa julgesid ilma minu käest küsimata? Kuidas see lugu nende vahel lõppes, ma ei tea. Järgmisel päeval oli mul mingi muu asja pärast vaja direktori juurde minna ja muu hulgas ütlesin talle: proua Laine Peep, kui te soovite, võtke see laud ära, kui te soovite, võtke minu kabinet ka ära, andke mulle osakonna suures toas üks väike laud ja ma näitan teile, et ma teen sama palju tööd või isegi rohkem. Ta vaatas natuke aega lakke, mõtles ja teatas: las ta olla siis. See laud oli ju staatuse sümbol. Tema oli direktor, mina vaid sektorijuhataja. Aga ta sai sellest vihapurskest üle ja leppis olukorraga.»
«Ükskord juhtus nii, et hakkasin tööle hiljaks jääma. Tööpäev algas kell 8 ja kuna ma elasin Tähtveres, möödusin tööle minnes linnamuuseumist, mis asus tol ajal Toomeoru nõlval. Linnamuuseumi direktor nägi mind ja helistas kohe Laine Peebule: miks teie töötaja nii hilja tööle läheb? Teiste puhul seda ei märgatud, aga ma olen ju tõmmunahaline ja hakkan igaühele silma. Pärast Laine rääkis mulle sellest. Ta oli tollele helistajale vastanud: mis see sinu asi on, ta töötab minu, mitte sinu juures. Laine hindas mind väga, ta teadis, et ma teen kaks-kolm korda rohkem tööd kui teised, ja ei pannud seda hilinemist pahaks.
Laine Peebul oli üks huvitav harjumus. Kui keegi tuli temaga rääkima, siis ta istus alati oma suure laua taga ja mingil hetkel hakkas vaatama üle vasaku õla raamaturiiuli poole. Ma märkasin, et seal oli kell. Kui ma järgmisel korral tema juurde läksin ja ta jälle sinna vaatas, sain aru, et see oli märguanne, et ta ei tahtnud sind enam kuulata. Ma tõusin poole lause pealt püsti ja läksin minema. Ma saan aru, et sellisel inimesel ei olnud lihtsalt aega inimesi lõpmatuseni kuulata. Kes tema vihjest aru said, neil läks hästi. Aga kes ei saanud, need said oma taipamatuse eest hiljem hoopis muu asja eest pähe. Ja ta oli ka väga täpne. Kui ta oli sind kella üheks enda juurde kutsunud, siis pidid sa vähemalt üks minut enne kohal olema. Ta ise ei hilinenud ka mitte kunagi.»
«Olin veidi üle kahe aasta raamatukogus töötanud, kui 1973. aasta lõpus läksin Eestist ära oma sugulaste juurde USA-sse ja elasin seal poolteist aastat. Kui 1974. aasta sügisel toimus New Yorgis raamatukoguhoidjate konverents, tuli sinna ka Laine Peep. Ma läksin temaga kohtuma. Saime kokku ühe hotelli fuajees. Rääkisin, et tahaksin Eestisse tagasi tulla. Laine vastas, et kui soovin, siis võin raamatukogus tööd jätkata. Palju aastaid hiljem rääkis ta mulle, et pärast seda kohtumist New Yorgi hotellis kutsuti teda korduvalt KGB-sse aru andma: mida sa Naresh Modyga rääkisid? Ometi me olime seal olnud ainult kahekesi.»
«Kuni 1976. aastani olin ma India kodanik ja sain tänu sellele vabalt välismaal käia. Siis aga võtsin ikkagi NSV Liidu kodakondsuse, kuna välismaalasena ei tohtinud ma isegi Eestis ringi reisida. Olin Tartus nagu koduarestis. Kolm kuud ette pidin loa hankima, kui tahtsin Tartust välja sõita. Samas välismaale minek muutus nüüd keerulisemaks. Kui mul oli 1977. aastal vaja jälle Ameerikasse minna, pidin esitama avalduse miilitsasse, aga ma juba teadsin, et see läheb sealt otse KGB-sse. Kui olin avalduse ära saatnud, helistatigi mulle varsti KGB-st ja kutsuti vestlema.
Nad teadsid, et ma olin USA-s palju kordi käinud ja suhtlesin ka väliseestlastega. Paluti, et ma seal hästi palju kuulaksin ja pärast neile kõik ära räägiksin. Ma midagi ei lubanud, aga väljasõiduloa ikkagi sain. Kui reisilt tagasi olin jõudnud, siis umbes nädala pärast helistas sama mees, et tahab kokku saada. Vastasin, et mul on praegu kiire, aga võib-olla järgmisel nädalal. Küsisin, et andku oma number, ma helistan ise. Aga oma numbrit nad kunagi ei andnud. Lubas ise uuesti helistada. Läksin kohe Laine Peebu juurde: ma ei taha selle kagebistiga kohtuda, ma ei hakka «koputama». Ma olin ka tegelikult poliitilistes asjades võhik. Laine andis head nõu: kui keegi helistab, ära võta telefoni vastu, las võtab keegi teine ja ütleb, et sind ei ole siin. Nii kestis see umbes kaks kuud, iga nädal helistati. Siis ta tüdines ära ja enam ei helistanud kunagi.
Nõukogude aja lõpul, kui juba lubati eraettevõtlusega tegeleda, asutasin kooperatiivi, kus minuga koos olid tegevad ka Laine Peep ja Urmas Aunin. Sel ajal oli seadus, et kooperatiivis peab olema kolm inimest. Raamatukogust ma tulin ära 1991. aastal, sest äritegevus võttis üha rohkem vaba aega ja sain aru, et kahte asja korraga teha ei saa.»
Ago Pärtelpoja raamat «Laine Peep: direktriss», kust need mälestused pärinevad, nägi kirjastuses Hea Lugu ilmavalgust 2016. aastal.
Naresh Mody ärasaatmine on sel pühapäeval, 18. oktoobril kell 13 Tartu Krematooriumi Suures Kabelis.