/nginx/o/2020/10/11/13407189t1h3a2c.jpg)
Tartusse saabunud on oktoober
sa otsi üles oma õige õlletoober,
võid leida selle restoranist München
seal keset siseõue seisis õlleankur,
mis kindlalt jalgadel, ta pole vankund.
Oobril jalas nahkpüksid ja seljas vest
seal peeti maha kuulus Oktoberfest.
Istusin ühel laupäevasel septembri pärastlõunal traditsiooniliselt tunnikese Werneris kohvi, koogi ja ajalehega. Kui aeg sai täis, astusin välja, et koju minna. Juba ukselt kuulsin, kusagilt ülikooli peahoone poolt kostis meeldivat puhkpillimuusikat, jäin kuulatama, ja see vedas mind kõrvale ning juhatas Küütri tänavale restorani München juurde. Muusika ei tulnud aga seest, vaid kusagilt väljast.
Kangialusesse piiludes nägin siseõues kvintetti, kes mängis ehedat Tirooli puhkpillimuusikat. See oli kutsuvalt lööv, aga samas metsasarve ja tuuba popsutamine nii sametiselt kõrvu paitav, et ei suutnud vastu panna ja oma teed minna, vaid läksin õuele ja jälgisin mängijaid. Need mehed ja nende seas üks naine (tuubal) polnud siiski Saksamaalt, nagu olin arvanud, vaid meie omad pillimehed – ühes neist tundsin ära Popside seeniordirigendi.
Inimesed sagisid õlleankru lähedal ja traksidega nahkpükstes mees lasi vaadist kannudesse vahutavat õlut. Seisin seal kontvõõrana ja jälgisin kaugelt, veel aru saamata, mida tähistatakse. Lõpuks taipasin, et vana kalendri järgi on juba oktoober ja siin peeti iga-aastast õllepidu.
Lõpuks märgati ka mind ja Baieri Tracht’is (rahvarõivastes) mees ulatas mulle kenas portselankannus ehtsat Baieri laagri tüüpi piduõlut Weihenstephanherit, mis oli pruulitud Weihenstephani pruulikojas Freisingi linnas – see on maailma vanim pruulikoda aastast 1040 – ja toodud ekstra Tartusse pidustusteks. See tekitas kohal- ja samal ajal ka eemaloleku tunde, et ma justkui viibin Baierimaal Oktoberfestil, nagu see oli ligi kolmkümmend aastat tagasi Münchenis, kus soojad mussoontuuled võivad isegi veebruari paastueelsete karnevalide ajal temperatuuri tõsta kõvasti üle 15 kraadi. Mis siis veel rääkida septembrist-oktoobrist, mil suvejätu- ja lõikuspidusid peetakse õuedes, terrassidel ja turuplatsidel kesvamärjukest rüübates ning elule juubeldades ja joodeldades.
Kuigi ma pole eriline õllefänn ega õllefestidel ega -summeritel käija olnud, oli tore kogeda, et ka meil siin Tartu vanalinnas on München nagu tükike Baierimaad, selle juurde kuuluva mõnusa elunautleva ja hetkepüüdva mentaliteediga ega survesta sooritustele nagu kuulus Preisi piits, mis nüpeldab sind, kui viskad tänased toimetused homse varna. Baierlaste mentaliteet on teistsugune. Nemad oskavad magusat elu nautida nagu itaallased – dolce vita –, kuid neil on veel elujõus oma rahvatarkus Essen und Trinken hält Leib und Seele zusammen ehk söömine ja joomine hoiab keha ja hinge koos.
Ka mina peatusin hetkeks ning kaldusin kõrvale oma teekonnalt ja plaanitud tegevustest. Selle asemel nautisin puhkpillimuusikat, sööki ja jooki ning püüdsin sellest laupäevasest õhtupoolikust kinni kõige kaunimad hetked. Carpe diem!