Eili Arula: kuidas müüa kirikut?

Eili Arula Foto: Sille Annuk

Jõgevale kiriku saamise lugu kõrvalt vaadates üks silm nutab, teine naerab. Hea on näha, et väike kogudus on visalt jõudmas eesmärgini, kuid murelikuks teeb küsimus, et kellega ja kuidas moodne kirik täita.

Väikese Jõgeva linna veel väiksem EELK Jõgeva kogudus, kus napilt üle neljakümne liikme, saab pärast ligi 90 aastat ootamist lõpuks oma kiriku. See uudis toob mulle ühtaegu nii rõõmu kui ka kurbust.

Rõõm selle pärast, et esiteks oli Jõgeva ainuke maakonnakeskus, kus seni polnud kirikut. Nüüd saab see viga parandatud. Teiseks on hea meel näha, et koguduse aastakümnete pikkune visa töö ja järjekindlus on neid viinud sihile. Kolmandaks on Jõgeva kiriku ehitus hea näide arhitektuurilisest taaskasutusest, kus kasutuna seisev vana veetorn ehitati ümber vaateplatvormiga kirikutorniks.

Kurbust aga tekitab asjaolu, et nüüd, mil Jõgevale kerkib kirik peaasjalikult maksumaksja raha eest, tuleb kogudusel edaspidi pidevalt tõestada, et lisaks neile on kirikut hädasti vaja ka kogu vallarahval. Juba ideekonkursi käigus rõhutasid koguduse juhatuse liikmed, et tegu on kogukonnakeskusega, kus saavad tegutseda nii valla eakate ühendused, puuetega inimesed ja muud seltsingud.

Seni on küll aastaid Jõgeval räägitud, et eakatele ja puuetega inimestele oleks vaja päevakeskust, kuid ka need ühingud on rõhutanud, et neil on vaja päris oma ruume.

Kuid uues kirikus korraldatavatele üritustele seab piirid asjaolu, nimetatagu hoonet, kuidas tahes, siis ennekõike on tegu ikkagi kirikuga.

Ma ei ole väga kindel, kas valla vabaühendustel meeldiks toimetada kirikus. Ei imestaks, kui eakate ja puuetega inimeste ühingud pigem sooviksid saada omale ruumid praegu tühjana seisvas kahekordses raamatukogumajas.

Kiriku puhul on tegu ka uue ja piirkonnale vajaliku turismiobjektiga. See kõik aga tähendab seda, et uut kirikut on tarvis tõhusalt majandada, turundada, ehk lihtsamalt öeldes müüa.

Kirikus kontsertide korraldamises pole iseenesest midagi uut. Ka mujal Eesti pühakodades korraldatakse aasta läbi igasuguseid kontserte. Kuid uues kirikus korraldatavatele üritustele seab piirid asjaolu, nimetatagu hoonet kuidas tahes, et ennekõike on tegu ikkagi kirikuga. See tähendab, et tantsupidu seal vast pidada ei sünni ning kõva mürtsu teha ka ei kõlba.

Seda enam, et kiriku ruumidesse on plaanis rajada ka kolumbaarium ehk urnide matmispaik.

Turistidele mõeldes kerkib üles küsimus, kuidas meelitada pealinlane, saarlane, hiidlane, pärnakas või siis tartlane Jõgevale selleks, et lasta turistil vaadata uuest kirikutornist Laiuse voorele ja rapsiõlitehasele? Just need on kaks põhilist maamärki, mis vaatetornist paistavad.

Hoopis parem vaade avaneb Laiuse voorele Lääne-Virumaal Emumäe vaatetornist. Õlitehas Emumäe torni ei paista, aga tehase ülesanne polegi olla vaatamisväärsus. Ilmselt ei hakka vaid kirikutornivaate pärast ükski Kalamaja hipster elektriautotki käivitama. Kuid mida oleks peale uue kiriku Jõgeval veel vaadata? Kohalik militaarmuuseum ehk veel, aga...

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et huvitava väljanägemisega ligi 400 inimest mahutav kirik annab kindlasti Jõgevale mõndagi juurde, kuid kuidas väike Jõgeva kogudus kirikule aktiivse kasutuse leidmisega hakkama saab, on iseasi.