Näitlejad loovad Tartu Uues Teatris ümarlaua taga segadusest korda

Stseen lavastusest "Ümarlaud". Foto: Talis Taim / Tartu Uus Teater

Täna, 10. oktoobril tuleb Tartu Uues Teatris publiku ette Kadri Noormetsa lavastatud «Ümarlaud», mille alapealkiri on «Teadlikult valmis kaduma». See on tema teine lavastus selles teatris, esimene oli «Mobiilsed definitsioonid».

Teater tutvustab «Ümarlauda» lavastus-situatsioonina, mis tahab nagu midagi teada saada. See läheneb ääri-veeri, uurib ümbritsevat ja proovib meenutada, mida mäletatakse varasemast või mis oli siin eile teistmoodi kui täna.

Segane lugu

«Kõik tundub natuke segane, aga tegelikult mitte ainult ei tundu, vaid ongi segane. Segadusest aga luuakse korda (või loob kord ennast ise segaduse seemnest),» annab Tartu Uus Teater teada. ««Ümarlaud» on üks saar, kus seltskond inimesi soovib teada tõtt. Neid huvitab, mis tegelikult toimus ja kuidas see juhtus. Tõe teada saamiseks rakendatakse erinevaid meetmeid: kord uuritakse kasutatud esemeid, siis jälle küsitakse otse, kord proovitakse süüdlast lõksu meelitada, siis jälle tunnistatakse ise kõik üles.»

Lavastuses mängivad koos Kadri Noormetsa, Maarja Jakobsoni ja Helgur Rosenthaliga kaasa Martin Kork ja Ekke Hekles, kes on nüüd mingil moel seotud Tartu Uue Teatriga, millel ju siiski püsitruppi endiselt ei ole. Dramaturg on Aare Pilv, maali autor on Kairo.

Võistlus, võit ja kaotus

Ühtaegu on samas teatris, kuid teises, vastselt remonditud väikeses saalis valmimas «Mängu ilu», mis on alapealkirja järgi sportlik mõtisklus mittesportlikest asjadest ja mille lavastaja Andreas Aadel on samuti äsja lõpetanud Tallinnas lavakunstikooli.

Miks me võistleme? Mida tähendab võit ja mida kaotus, tunnustus ja tühisus hommikusöögilauas, vahetult pärast esimest suudlust, elu viimasel sünnipäeval? Miks me tahame olla parimad ja kardame kaotusi? Kas on üldse midagi, mida ei ole võimalik vaadata võistlusena? Kes me oleks, kui puuduks igasugune võistlusmoment? Öeldakse, et mängu ilu on suur väärtus, aga kas ta on seda ka siis, kui peab pidevalt kaotama? Või kui ainult võitma? Sellised küsimused on «Mängu ilu» aluseks.

Laval on Elise Metsanurk (ta on ka selle näitemängu dramaturg) ja Jan Ehrenberg, nemadki on kevadel lõpetanud lavakunstikooli. Esietendus väikses saalis on 17. oktoobril.

Uue Teatri sügishooajal mängitakse edasi ka eelmiste hooaegade lavastusi. Näha saab Ivar Põllu nostalgiavaba draamat «Anne lahkub Annelinnast», Renate Keerdi lavastust «Lävi», taas saab kogeda läbi linna kulgevat helirännakut «Fantoomvalu» ja viimaste etendusteni jõuab Piret Jaaksi dokumentaalsetel materjalidel põhinev lavastus «Ilusad inimesed».

Andreas Aadel (vasakult), Elise Metsanurk, Ekke Hekles ja Martin Kork Tartu Uue Teatri ukse juures. Foto: Ivar Põllu