Enriko Talvistu: korvpallihall pole veel Tartu kultuur (2)
Järjekordselt on Tartus läinud lõkkele sõda haljasrohelise pärast. Seda haljasmassi kasvab Tartu-suuruses provintsilinnas juurde hämmastavalt palju rohkem, kui seda maha niita või saagida jõutakse. Tartus pole parke, mis vääriksid pargiarhitektuuri nime. Isegi noorem haljastusarhitektide põlvkond, Karin Bachmann nende seas, ei suuda teha korda neid pargialasid, mis meil juba olemas on.
Leppigem sellega, et Tartu on vaene linn ning seetõttu me olemasolevaid pargialasid korras hoida ei suuda, rääkimata sellest, et luua midagi uut pargiarhitektuuris.
Meil hävis viimases ilmasõjas suur osa kesklinnast. See, et sinna puud istutati, oli puhas varemetepargi korrastamise kampaania. Samuti see, et legendaarset linnaarhitekti Arnold Matteust seda planeerima sunniti.
Keskpargi koha peale sunniti teda ju planeerima ka marssimise väljakut koos parteikomitee hoone ja Lenini kujuga. Sõjas hukkunute monumenti (nii-öelda Aljošat) planeeriti sellest hoonest vaadatuna teisele poole jõge, praeguse Atlantise kõrvale. Oleks see vaade siis parem olnud?
Pole mõtet lühikeses filipikas arutleda Tartu kultuurikeskuse, kunstimuuseum ja raamatukogu või muugi vajaduse ja sobivuse üle parki. Samuti pole mõtet arutada selle üle, kas puitunud provintsilinnas oleks tarvilik tänapäevase euroopaliku ja kultuurile keskendunud kesklinna väljaehitamine Emajõe ääres. Igaühel on oma maitsed. Igal juhul on rohelust Tartu kesklinnas enam kui küll.
Ma saan aru endise Postimehe ajakirjaniku Vahur Kalmre frustratsioonist küsimuses mitu hektarit see või teine haljasala kesklinnas enese alla võtab. Kuid jänese kõrvad paistavad teema tagant ju välja. Tema ja Tanel Tein elavad veel ajas, kui korvpalliklubi Tartu Ülikool/Rock tõi sadu inimesi vaatama nende kohati üsna edukaid lahinguid, ning praegu ei suuda nad leppida sellega, et muudki pallimängud on oma osa võtnud.
Seega käib see pidev undamine teemal, et teeme suure halli (Tartu Saku suurhalli) kusagile sinna Raadi lennuväljale ning küllap korvpall tuleb tagasi. Vaadaku nad vaid mahajäetud platse ja tribüüne kusagil Vallikraavi tänava alguses ning andku oma lapseajule aru, et see kogu pallipõtsatamise noorus ei kordu enam.
* Vinguvaks Tartu vaimuks tituleeris autorit Postimehes Vahur Kalmre.