Peeter Olesk: keel, keel, mida sa meiega teed?
Kui mõisted hägustuvad, on tulevikku arutada keeruline. Valgevene näide on paiguti lausa ärritav, kuid peame sellestki õppima.
Hea eesti keele tundmine eeldab siiski mitme keele mõistmist, sest ka eesti keelde tuleb võrdlemisi palju tõlkida. Siinkirjutaja loeb praegusel ajal enam-vähem iga päev anglosakside ingliskeelset poliitilist kirjandust, aga mitte igasugust, vaid sellist, mis käsitleb Suurbritannia ajalugu umbkaudu sajandi vältel, liberaalide võimuletulekust 19. sajandi keskpaiku kuni sotsialistide ehk leiboristide epohhini 20. sajandi teise poole hakul.
Et tollest ajajärgust pisutki põhjalikumat ettekujutust saada, ei tohi leppida paari õpikuga või lihtrahvale mõeldud ülevaatega. Nii võtsin ka mina vaevaks uurida mälestuste, (auto)biograafiate ja uurimuste kõrval teistsuguseidki epohhe ja teiste rahvaste ajalugu. Prantsusmaalt sealset feodaalkorda, absolutismi ja Viiendat Vabariiki ehk kindral Charles de Gaulle’i valitsemisaega, Madalmaade kalvinismi ning Saksamaa Liitvabariigi liidukantsleri Konrad Adenaueri ajastut.
Keel ja keeled olid isegi õpitavad. Problemaatiliseks osutusid mõisted ja semantilised väljad ning ajalooline geograafia – kus keegi on elanud, kuhu ta on rännanud või põgenenud ja mis tast on saanud. Eesti ja Soome on niivõrd luterlikud ning õigeusklikud, et meile on kalvinism väljaspool teolooge enam kui võõras. Paremini kui seda võib tänapäeva eestlane tunda mõistet hugenot, ehkki oleks eksitus pidada vastavaid sõnu sünonüümideks.
Kalvinism on reformatiivne usulahk, mis sai oma nime pikemat aega Genfis tegutsenud luterliku helveetslase Jean Calvini (1509–1564) veendumuste järgi. Calvin oli tõepoolest väga viljakas luterlik õpetlane, kuid kategoorilisem kui Martin Luther. Hugenotlus on kalvinismist vanem; kui pooldada seda seisukohta, et ta on saanud oma nime Prantsusmaa kuninga Hugues Capet’ (elas 940–996) järgi, siis koguni mitu sajandit vanem. Usulises mõttes on reformitud kiriku eripära suhtumine katoliiklusesse, poliitilises mõttes iseloomustas algupärast protestantismi riigivõimu orientatsioon Rooma impeeriumi ja kõige itaaliapärase suhtes. Lihtsustamisi on hugenotlus seega prantsuspärane kalvinism, mis oli seal üksvahe keelatud ja vaenatud, ent on ammugi taas täiesti legaalne.
Olgu siiski osutatud, et liitriik kui poliitiline konstruktsioon ei rahulda kaugeltki mitte kogu Vene Föderatsiooni elanikkonda, tervet Valgevenet ega ka Euroopa Liitu, sest sellises riigis poleks osapooled ühelgi juhul võrdsed. Noorem vend tuleb alati pärast vanemat, mitte temaga ühel ajal.
Need tõsiasjad jällegi üle korratud ning juurde õpitud, hakkas mind ärritama meie päevadel Valgevenes juurutatav komme nimetada idaslaavlasi vennasrahvasteks ja venelasi valgevenelaste poolt vaadatuna vanemateks vendadeks. Rahvusliku hõimuliikumise või romantilise rahvusluse või ka pragmaatilise separatismi seisukohast võib sellest ju ka aru saada – kui on selge, mida need mõisted omakorda tähendavad. Tähendavad nad aga üht faasi rahvusliku enesemääramise arengus etnilise autonoomia ja poliitilise omariikluse vahel.
Selle protsessi madalaimaks määraks on etnilise eristatuse sedastamine rahvaloendusel, ülimaks rahvusvaheliselt tunnustatud täieõiguslik omariiklus. Kangelaseepika võib olla fakultatiivne ja keel muutub niikuinii, kuid ma ei ole juhtunud kuulma, et Põhja-Ameerika «inglismaalased» nimetaksid Suurbritannia kodakondseid oma vanemateks vendadeks. Teisiti on lugu usukaaslastega, ent nende suhtes ei ole jällegi etniline hõimlus obligatoorne.
Keeleteaduses vastab tõele, et veel 20. sajandi algul nimetati varem üksnes Moskvale allunud etnilisi venelasi suurvenelasteks, ukrainlasi ja russiine väikevenelasteks ning Leedu, Poola ja Ukraina vahel elanud idaslaavlasi valgevenelasteks. Kes tahab olla ajaloolis-geograafiliselt veelgi täpsem, peaks eristama ka musti venelasi ja Metsamaa-venelasi Läänemere ning Musta mere vahel.
Slaavlased ei ole etniliselt homogeensed, idaslaavlased niisamuti mitte. Kuidas peaksime meie neid rahvaid nimetama? Üks võimalusi on teha seda nõnda, nagu on neil endil kombeks, näiteks öelda kas üldiselt «valgevenelane» või «metsamaa-valgevenelane» (valgevenelane Palesse kandist) või koguni «Valgevene ristitud juut» (miks peaks seda häbenema?). Kui see komme on nõrk, siis ei ole minu arusaamist mööda kuidagi patt inimesi ses suhtes julgustada. Tuleb meelde professor Paul Ariste, kes väga järjekindlalt protesteeris Taga-Karpaatia ungarlaste vägivaldse ukrainastamise ja Vadjamaa vadjalaste venestamise vastu.
Teine võimalus on eespoolsega tegelikult juba antud. Mõnel juhul on kõigiti põhjendatud tõlkida nõukogudepärane koha- või pärisnimi põlisasukate keelde või tuua kunagine nimekuju käibele tagasi. Eesti lingvistidest tegi seda juba rohkem kui pool sajandit tagasi tartlane professor Tiit-Rein Viitso, kes süstemaatiliselt hakkas kasutama hüdronüümi Lauga jõgi venepärase Luuga jõe asemel, nii et loomulikult on tal kohanimeks Laukaansuu (sadam), mitte Ust-Luga.
Samadel põhjustel on siinkirjutaja loobunud venekeelsest kohanimest «Polesje» ja tõlkinud selle «Metsamaaks». Bresti ja Homeli oblast ongi väga metsarikkad piirkonnad, täpsemalt metsamaad vaheldatuna soomaadega. Kuna sealne ala oli kuni 1986. aasta tuumakatastroofini veel vabalt kättesaadav slaavlaste paganlike, st ristiusueelsete kommete uurijaile, siis ei ole liialdus väita, et Metsamaa valgevenelastest paganausuliste, õieti metsamaalastele laiemalt olid vendadeks teised idaslaavi paganausulised näiteks Põhja-Venemaal Valge mere ääres või jälle Volga kaldail, mitte aga venelased üleüldse.
Kangelaseepika võib olla fakultatiivne ja keel muutub niikuinii, kuid ma ei ole juhtunud kuulma, et Põhja-Ameerika «inglismaalased» nimetaksid Suurbritannia kodakondseid oma vanemateks vendadeks.
Kahtlemata peavad Valgevene Vabariigi kodakondsed otsustama ennekõike ise, kuidas edasi. Olgu siiski osutatud, et liitriik kui poliitiline konstruktsioon ei rahulda kaugeltki mitte kogu Vene Föderatsiooni elanikkonda, tervet Valgevenet ega ka Euroopa Liitu, sest sellises riigis poleks pooled ühelgi juhul võrdsed. Noorem vend tuleb alati pärast vanemat, mitte temaga ühel ajal..
Teiseks seab Valgevene tuleviku määramine liitriigi osana täiesti uude valgusesse õigusjärgluse Nõukogude Liidu suhtes, millest poleks põrmugi selge, mis jagatakse omaaegsest Nõukogude Liidust pooleks või kellegi kasuks.
Loomulikult oleks totter tõmmata sõnapaarile «vanem vend» kriips peale või keelata liitsõna «liitriik» kõikjal sootumaks. Samas ei tohiks olla keelatud kahelda selles, et Valgevene Vabariigist koos Vene Föderatsiooniga liitriigi moodustamine ei ole pikaajaline lahendus mitte ühelegi riigile ei Euroopa Liidu sees ega väljaspool seda. Kui üritada teha seda altpoolt, siis ainsaks väljapääsuks oleks vaba rahvahääletus ja kui teha seda ülalt alla, siis tekib otsekohe küsimus, missugusel võimuorganil on niisuguseks lahenduseks rahvusvaheliselt tunnustatud legitiimsus. Selleks, et olla iseseisev, ei vaja Valgevene Vabariik liitriiklikkust.
Mida saab teha Eesti? Neli asja on meie poolt juba käivitatud. Need on Elering, roheline energeetika, Läänemere Raudtee ehk poolkeelne Rail Baltic ja heidutav kaitsepoliitika. Kuid meie võimuses on ka hoiduda vennalikkuse doktriinist seal, kus see tegelikult varjab tagasipöördumist nõukogulikku ideoloogiasse.
Kuidas seejuures tuleb manööverdada, see nõuab märksa rohkemat kui täpne keelekasutus. Valgevene Vabariigis elab arvestataval määral luterlasi, teisi reformeeritud kiriku liikmeid ja islamiusulisi. Täitsa arusaadav, et igaüks neist näeb Valgevene tulevikku erinevalt ning me ei tea sugugi, kuivõrd see tulevik võiks näha välja Eesti moodi.
Brestis otsustati küll kord ka Eesti saatus, ent vaevalt tahab ainuski valgevenelane, et tema riigi saatus otsustataks Lihulas.