Skip to footer
Päevatoimetaja:
Jüri Saar
+372 739 0358
Saada vihje

Galerii Varjupaika jõudis ühe omaniku 17 kasvatamata koera

Sügis toob loomade varjupaikadele niigi kibedad päevad, sest hoolimatutel loomapidajatel on hooaeg läbi saanud ning suvilas peetud lemmikud muutunud linnakodus tülikaks. Nii rändab neid massiliselt varjupaikadesse. Augustis sai Tartu varjupaik aga ühe päevaga juurde suisa 17-pealise koertekoloonia, mis oli steriliseerimata jätmise tõttu aastatega üha arvukamaks muutunud ja omanikul üle pea kasvanud.

Jõudumööda oli endine peremees ka lahendusi otsinud, pakkunud kutsikaid lähedal suvilates elanud inimestele. Mõned õnnestus ära anda, mõned toodi sügisel talle tagasi ja koeri sai järjest rohkem.

Toiduks porgandid

Koerte koonudel on armid, sest nad on pidanud omavahel toidu pärast võitlema. Muide, poole nende menüüst moodustasid porgandid. Ülejäänu koerakrõbinad, niipalju kui endisel omanikul neid hankida õnnestus. Selle aasta augustis tõi ta oma süles koerad loomakaitseliidu autodesse. Samal päeval tõsteti ka mees ise kodust välja.

Loomade varjupaiga administraator Pilla Oja Osborn näitab, kuidas looma poole tuleb külg ees kükitada, et ta ei tunneks ennast ohustatuna.

«Ta pole halb inimene,» ütles Tartu koduta loomade varjupaikade administraator Pilla Oja Osborn koerte endise omaniku, Harjumaal Anija vallas elanud keskealise mehe kohta. Oja Osborni sõnul on mehel ka alkoholiprobleem, mis muutis olukorra lahendamise keerulisemaks.

Karjas on näha, et tegemist on kas kreemikasvalgete või musta-valge kirjude koertega. Suure tõenäosusega on nad kõik omavahel suguluses.

«Esialgu oli tal paar koera, aga siis hakkasid nood järjest omavahel sigima ning kõik siia jõudnud 17 koera on suure tõenäosusega omavahel suguluses,» sõnas ta. Karjast pärit koeri oli eile varjupaigas 11, ülejäänud kuuest on kaks pooleaastast kutsikat uutes kodudes ning teised hoiukodudes. Üks emane koer on hoiukodus koos üheksa vastsündinud kutsikaga.

Koerad on augustist alates varjupaigas, ent Ponsu koon on endiselt vermeis, sest karjas elades tuli vähese toidu pärast võidelda.

Anija valla loomad kuulunuks Tallinnas tegutseva MTÜ Loomade Hoiupaik haldusalasse, kuid loomakaitseliidu Tartumaa piirkonnajuhi Kristi Metsa sõnul olnuks nende sinna saatmine mõeldamatu. «Ma ei tahaks ühelegi loomale seda saatust,» ütles Metsa, kelle hinnangul hukatakse tolles varjupaigas loomi liiga kergel käel. ​

Need koerad ei sobi inimesele esimeseks koeraks ja vaeva tuleb näha ilmselt mitu aastat, ütles Tartu koduta loomade varjupaiga administraator Pilla Oja-Osborn.

Koertekoloonia loomad ongi nüüd loomakaitseliidu hingekirjas. Liit sõlmis lepingu Tartu linnavalitsusega ning see oli Metsa sõnul pretsedent. «Koeri peetakse üleval loomakaitseliidule laekuvatest annetustest,» kinnitas Metsa.

Oja Osborn, kes on lõpetanud USAs loomakäitumise kolledži, rõhutas, et need koerad vajavad kogenud inimesi, kel jaguks kannatlikkust kutsudega ühekaupa tegeleda ning usaldus võita. Eelkõige on need väga arad loomad, kes pole enne neljandat elukuud inimestega piisavalt kokku puutunud.

Mehed neile meeldivad

Nii Oja Osborni kui ka Metsa sõnul on näha, et enim usaldavad loomad keskealisi mehi, kes sarnanevad nende endise omanikuga. Suurem osa koeri ei ole agressiivsed, küll aga on arguse agressiooni märgata paari koera puhul, kes elasid alaliselt õues.

Karja kreemikasvalge liini esindaja Klapu on sedavõrd arg, et kuudist välja ei kipu.

Enamik elas varem toas ning rihma otsas jalutamine ja väljas hädal käimine nõuavad harjutamist. «Need loomad ei sobi inimesele esimeseks koeraks ja vaeva tuleb näha mitu aastat,» lisas Oja Osborn.

Üks vähestest alaliselt õues elanud koertest on Tsurra, kelle puhul esineb argusest tingitud agressiivsust.
Kommentaarid
Tagasi üles