Te ei näe mind. Või siiski?
Tea Lemberpuu näitust arvustab Raul Oreškin

Tea Lemberpuu näitusel Promenaadiviies on «Autoportree maskiga» kõrval «Akt kollase maskiga», mõlemad tänavu maalitud.

FOTO: Rein Lemberpuu

Tea Lemberpuu näitusel Promenaadiviies võtab mind esmalt vastu lõhn, mis paarkümmend aastat tagasi oli kohvikutes ja baarides valdav, aga on nüüdseks kaduvikku vajunud. Nurgas asuval laval mängib võimendus rokihõngulist muusikat ning paar värvilist prožektorit reedavad, et pimedal ajal on siin hoopis teistsugune valgus. Polüesterkattega klaver. Baarilett. Selle kõrval vehib baaridaam hoogsalt märja harjaga, tõstab pilgu ja tervitab siis, et ootasin sind juba, astu edasi.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lava kattev mistra on suitsust läbi imbunud, kuigi kindel ma selles pole, võimalik, et meeled mängivad lihtsalt vingerpussi, viies mind ajas aastakümneid tagasi, kui isegi sai, suits ja kohvitass näpus, kohvikutes ja baarides aega veedetud. Enne kui nostalgia minust lõplikult võitu saab, tuletan endale meelde, miks ma siia tulin, ning vastan, et väga tore, ma asun siis näitust vaatama.

Tea Lemberpuu

FOTO: Rein Lemberpuu

Tagasi üles
Back