Vahur Kalmre: Häda keskpargi pärast ehk Parki tulgu inimesed, mitte kultuurikeskus

Vahur Kalmre

FOTO: Erakogu

Äkki on ikkagi võimalik kolmas tee keskpargi asemele maja ehitamise asemel – jätta park alles, aga kutsuda inimesed sinna sisse. Kui teeksime sinna vabaajapargi.

Olen ajalehelugudest ja Facebooki sissekannetest aru saanud, et sotsiaaldemokraadid Gea Kangilaski (abilinnapea), Lemmit Kaplinski (volikogu esimees) ja Kadri Leetmaa (volikogus SDE fraktsiooni esimees) on justkui loodusega arvestavad ja ka linnaloodust austavad inimesed. Seepärast on mul päris raske ette kujutada, kuidas nad kolmekesi seisavad Tartu keskpargi kõrval ja naudivad, kuidas seal muudkui puid maha võetakse, et ruumi teha majale. Südalinna kultuurikeskusele.

Muidugi ma ei tea täpselt, kui palju naudivad ning kui palju on see lihtsalt Tartus võimule saamise ja seal olemise hind: kiita kaasa, mida Reformierakond ette ütleb. Nii või teisiti, aga praegu näeb Tartus võimul olev koalitsioon ette keskpargis paljude puude mahavõtmise ning nende asemele maja ehitamise.

Oma poliitilise vankri ette on koalitsioon rakendanud ka linnaametnikud. Linnaarhitekt Tõnis Arjus ei hoia kokku oma emotsioone, kirjutades ajalehes, et «kultuurikeskusest rääkides ja kirjutades olen esimest korda olnud olukorras, kus sära silmis, tunne südames ja ideed pulbitsemas ning olen jäänud hätta sõnade seadmisega». Puud aga hakkavad langema.

Linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgenson väidab, et plaanis on terviklahendus, kus loodus- ja tehiskeskkond üksteist täiendavad. Puud aga hakkavad langema.

Mis on selle maja täpsem sisu, selles, näib, et asjaosalised pole veel kokku leppinud. Jürgenson väidab ajalehes, et keskuse rajamise üle käib diskussioon ja mõnedki asjaolud vajavad selgitamist.

Kadri Leetmaa aga väidab oma Facebooki kommentaaris küsijale vastates: «Enne kui ei ole arhitektuurikonkurssi olnud, ei oska öelda, milline see park, maja või parkmaja peaks olema. Sul on selles mõttes õigus, et park vs. hoone tekitab ise kõhklusi. Praegu saab ainult öelda, et kõigepealt peaks olema see väga väärt hoone, et üldse kaaluda. Seejärel peaks olema see arhitektuurselt selline lahendus, mille puhul see kõhklus ära kaoks.»

Seega ei ole veel kaugeltki selge hoone väga suur väärtus, aga puud juba hakkavad...

Küsimusi on tekitanud ka avalikult välja käidud keskuse ehitamise hinna tõusmine kümnest miljonist eurost kunagi idee väljakäimise alguses 60 miljonini nüüd. See viimane arv on esitatud nüüd riigikogu kultuurikomisjonile.

Ka on kultuurikeskuse eestvõitlejad rääkinud tasuvusanalüüsidest – koguni kahest sõltumatult koostatust –, mis «kinnitavad, et hoone rajamine on rahaliselt jätkusuutlik» (Kunnar Jürgenson ajalehes). Kui aga küsisin läinud teisipäeval abilinnapea Kangilaskilt ja linnavarade osakonna juhatajalt Jürgensonilt, kas ja kuidas on mul kui linnavolinikul võimalik nende tasuvusanalüüsidega tutvuda, siis sellele ei tulnud mitmel päeval mingit vastust. Analüüsidest rääkimata. Puud pargis aga on juba plaanitud langema.

Miks neid valminud tasuvusanalüüse ei näidata, on ainult pool tekkinud küsimusest. Saladus on suurem kui Vatikani arhiividel. Teine pool on palju hullem: äkki neid tasuvusanalüüse polegi! Kahtluse mõlema poole saaks linnavõim kiirelt ümber lükata, kui ka linnarahvale oma saladust ausalt jagataks.

Mis häda nende Tartu parkidega siis on, et neis kasvavad puud ikka ja jälle ette jäävad? Tartu parkide häda – kui see üldse on häda? – on see, et valdavalt neisse ei minda midagi tegema, vaid neist minnakse läbi.

Seda iseloomustab väga hästi üks sõna, mis Tartu parkide kohta ka käibel on – rohekoridorid. Koridori ei minda ju midagi suurt tegema, koridorid on ühendustee ühest toast teise. Nii on ka paljude Tartu parkidega just kesklinnas, ja keskpargiga eriti, need on vaid koridorid. Üks nurgake keskpargis siiski on, kuhu minnakse, see on laste mänguväljak ning just sellest võiks välja kasvada midagi hoopis suuremat.

Aga enne veel autovabaduse puiesteest, sest keskpark ja autovabaduse puiestee on tegelikult ühe probleemi kaks otsa ja mitte ainult sellepärast, et need asuvad kõrvuti. Oleneb kummast otsast vaadata ja pilt on hoopis teistsugune. Autovabaduse puiestee oli väga äge turunduslik idee, sest tänu uuele ja intrigeerivale asukohale sellest räägiti. Räägitigi, võiks täpsustada.

Tegevuses aga, mis seal kuu aja jooksul käis, ei olnud midagi suurt uut ega intrigeerivat ja ainult sellele kohale ainuvõimalikku, kõik see oleks vabalt võinud toimuda keskpargis ja Küüni tänaval. Aga siis vaevalt et oleks nii rohkelt räägitud. Tartu sai autovabaduse puiesteest tublisti promo, kuid selle kõrval paistis keskpargi hüljatus ehk koridoriks olemine veel kujukamalt välja. Nüüd mindi läbi rohelise koridori asfaldiplatsile tegutsema.

Äkki meie mitmed pargid, nende kohta on lausa öeldud puudega muruplatsid, peaksidki olema vaid rohelised koridorid, kus on palju rohelust, kus midagi suurt ei toimu, kust minnakse lihtsalt läbi – kui tartlased on enamikus seda meelt, siis las nii ollagi.

Võimukoalitsiooni plaan keskpargis palju puid maha võtta ja sinna maja ehitada näitab aga, et nemad nii ei arva. Nemad tahavad suure pargi asemel suurt maja ja väikeseks kahandatud puudega muru seal ümber. Parkmaja, on käibele lastud mingi imelik hübriid.

Äkki on ikkagi võimalik ka kolmas tee – jätta park alles, aga kutsuda inimesed sinna sisse. Et see juhtuks, peaks selles pargis midagi olema. Keskpargis on juba laste mänguväljak, mis on väikelaste hulgas vägagi populaarne mängukoht ja isadele-emadele, vanaemadele-vanaisadele kohustuslik jalutussiht. Nemad juba lähevad keskparki.

Teeksime nii, et sinna tahaksid minna ka teised. Selleks peaks võtma ette julge idee ja kavandama keskparki suure vabaajapargi, mis koosneks mitmest alast. Sellise pargi heaks ei peaks ohverdama puid, erinevad osad oleksid paigutatud olemasolevate puude vahele. Ruumi keskpargis selleks on.

Mis oleks sellise keskse vabaajapargi sisu? Muuseas, eeskujusid ei ole vaja kaugelt otsida, analoogse koha leiab Riiast, aga paraku – paraku sellepärast, et Tartu pole suutnud olla esimene – ka Tallinnast Mustamäelt ja Peetrist Tallinna külje alt ning isegi Viljandist. Riias on see eriti suur, lausa neli hektarit, Mustamäel 3500 ruutmeetrit, Viljandisse on tehtud Eesti suurim pump-track, mis mahub ära 1800 ruutmeetrile.

Tartu keskpargi suurus on üle 20 000 ruutmeetri, nii et ruumi on küll ja küll. Mitmesugustele mänguplatsidele ja paljudele puudele. Kokku aga saaks ägeda vabaajapargi, mis tõmbaks sinna inimesi, annaks sellele kohale uue hingamise ja kui sellest veel ei piisa, siis mõneks ettevõtmiseks võib seda laiendada ajutiselt ka Küüni tänavale ja kasvõi Vabaduse puiesteele. Nii oleks Tartu «lisaväärtus» sellistele parkidele just see, et see asuks linna südames. Ja see meie süda on väärt vaba õhku. Mitte maja.

Sellisesse vabaajaparki mahuks ära korralik uisuplats, mis oleks tänapäeval juba aasta ringi. Ma veel mäletan Toomeoru uisuväljakut ja sealt saadud emotsiooni, kui käest kinni... Miks ei võiks tänased noored sedasama emotsiooni saada päris linna keskel, ma ehk isegi...

Lisaks uisuväljakule peaks seal olema veel laste mänguväljak (olemas), betoonist street-park koos kausiga ekstreemsõidu harrastajatele (koht ka ajutise tribüüni panekuks, et seal lausa rahvusvahelisi session'e korraldada), pump-track (nagu Viljandis), parkuuriväljak, ronimisseinad, välijõusaal, rohkem lauatenniselaudu, maleplats, ehk isegi korvpalliväljak. Jalgpalliplatsi siiski mitte, selleks pole enam ruumi.

Loomulikult ei ole see loetelu täielik ega lõplik, aga alustuseks – ja aruteluks – on sellest küll ja küll. Kujutagem ette, missugune elu ja melu sellises pargis oleks. Ja vanaemadele-vanaisadele jätkuks piisavalt pinke varjulises kohas, et kõike seda jälgida. Ja puud jäävad kasvama. Mõnda nurka saab isegi elurikkuse külvata.

Kujutan ette, et kõik see võiks olla nauditav ka Gea Kangilaskile, Lemmit Kaplinskile ja Kadri Leetmaale. Linnaarhitekti kohta ei julge arvata.

Tagasi üles
Back