Kultuuri lühiuudised

Viivi Luik, «Selle kevade tervitus» Foto: Repro

Viivi Luik pani raamatusse tervituse sellest kevadest

Mõni päev enne kirjandusfestivali Prima Vista algust tuli lugejate ette festivali patrooni Viivi Luige esseede ja teiste kaante vahel ilmumata tekstide kogu «Selle kevade tervistus» (pildil).

Kirjastuse SE&JS välja antud raamatu sissejuhatusest ehk saatekirjast selgub, et pealkiri ei ole juhuslik. «See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses «Istume laua juures...»,» kirjutab autor. «Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.»

Viivi Luik, «Selle kevade tervitus» Foto: Repro

Muu hulgas on kaante vahel kolm intervjuud, kuuldemäng «Koera sünnipäev» ning kammerooperi libreto «Johannes ja Toomas».

Kuuldemängu tellis Šveitsi Raadio, kuid leidis pärast tõlkega tutvumist, et «nii julm tekst võib šveitslasi traumeerida, kuid et tükk neile väga meeldis, pakkusid nad seda Saksa WDR-ile, kus see osutus üllatavalt edukaks, nii et kuuldemäng tõlgiti ka rootsi ja soome keelde ega olnud sealsetes raadiotes vähem edukas». Ooperilibreto on ilmunud varem Loomingus.

Raamatus «Selle kevade tervistus» on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige proosast ja luulest. Kogumiku lõpus on tema teoste loetelu. TPM

Mida kõneles vanarahvas puudest ja põõsastest

Eesti kirjandusmuuseumi teaduskirjastuselt ilmus vahetult Prima Vista raamatulaada eel «Väike puu- ja põõsaraamat rahvapärimusest» (pildil). Rahvaluulearhiivi vanemteadur Mall Hiiemäe tutvustab selles enamikku meie looduslikest puu- ja põõsaliikidest ning avab meie uskumusi, teadmisi ja arvamusi puu- ja põõsaliikide kohta, olles aluseks võtnud Eesti rahvaluule arhiivi kogudes talletatu.

Autor kirjutab eessõnas, et kõige tavalisemateks ja olulisemateks metsapuudeks on eestlasele kask, kuusk ja mänd. Kuid tuntuse ja tähenduslikkuse poolest kuuluvad vaimses pärandkultuuris esikümnesse ka tamm, pärn, pihlakas ja kadakas.

Mall Hiiemäe, «Väike puu- ja põõsaraamat rahvapärimusest». Foto: Repro

«Hiiepuuna on esil pika eaga kõrgekasvulised puuliigid,» kirjutab Hiiemäe. «Võimsaks sirgunud üksikpuu seob inimkultuuris endaga sajanditetaguseid aegu nagu mälestusmärk. Pihlakas ega kadakas ei ole suuruse poolest vägevad, kuid neile on loodus andnud eelduse rahvausus populaarseks saada maagilise abivahendi ja väekandjana.»

Koduaia õuepuu saab aga Hiiemäe sõnutsi pikaealisena koguni meie alateadvuses koduringi osaks, lemmikpuuna või pereliikme nimepuuna otsekui isiku mõtteliseks teisikuks ja saatusekandjaks.

Samas sarjas on varem ilmunud «Väike linnuraamat rahvapärimusest» (2016), millest äsja valmis kolmas trükk, ja «Väike loomaraamat rahvapärimusest» (2019). TPM