Tiia Kõnnussaar: õige naine toidab kuus last ja mehe

Tiia Kõnnussaar

FOTO: Erakogu

Rääkides perevägivallast ning meeste ja naiste rollist selles, on oluline eristada juhuslikke peretülisid ehk situatsioonilist või ekspressiivset vägivalda allutamisele suunatud süstemaatilisest vägivallast.

Ettevaatust! Järgnev tekst võib teid, sõltuvalt soost ja maailmavaatest, ärritada. Enne kommenteerimist hingake sügavalt sisse ja sööge tükk šokolaadi või tehke kükke. Mitte ei tahaks, et see mõlgutus kummalisele kultuurinähtusele, meeste ja naiste virtuaalsele sõjale, hoogu juurde annaks.

«Me ei räägi kunagi sellest, et meeste vaimne tervis algab naistest. Jah, naistest. Tark ja hea naine saab mehe elule poputada, hoides ja armastades, kuni haavad paranevad ja mees saab taas hingata, rahutunne hinges. Rumal ja halb naine aga saab meest senikaua muserdada, alandada ja konksu otsas hoida, kuni ka tugevaim mees murdub.» Nii kirjutab teisipäevases Tartu Postimehes ettevõtja Evelin Liiva. Lugesin lõigu läbi ja mõtlesin, mis mind selle, ilmsesti heade kavatsustega kirjutatud teksti puhul häirib. Eeltoodu on ju midagi, mis küllap paljude inimeste argiteadvuses sügaval sees istub – naine on see, kes vastutab kodu, laste, abielu püsimise ja mehe vaimse tervise eest!

Kas mind häirib see, et kirjutaja suhtub meestesse patroneerivalt, mõlgutasin. Et selle vaate kohaselt mees justkui ei saa ise hakkama ja naine peab tema heaolu eest vastutama. Et naiste õlule – lisaks enese ja laste tervise eest hoolitsemisele – pannakse sel moel veel üks koorem (ja ühtlasi võetakse meestelt vastutus ära)? Tõtt-öelda oleks nii hädine mees üsna ebaatraktiivne.

Mis oleks, kui pööraks lõigu õige ümber ja ütleks: naiste vaimne tervis algab meestest. Jah, meestest. Tark ja hea mees saab naise elule poputada, hoides ja armastades, kuni haavad paranevad ja naine saab taas hingata, rahutunne hinges.

Olles sellise pöörde teinud, hakkasin tahtmatult naerma. Nojaa, oleks ju kergendav küll, kui keegi võtaks eluraskused mu turjalt. Aga teisalt, see oleks ka üsna jube, kui mu elukaaslane, partner või mees võtaks vastutuse minu vaimse tervise eest enda kanda, asetades mind lapse või vastutusvõimetu rolli. Ei, see nüüd küll ei lähe. See oleks suisa ahistav.

Toetus ja hoolimine? Jah. Minu vaimse tervise eest vastutamine? Ei.

Mind kurvastab aga viimasel ajal meedias tooni andma hakanud ühe osa meeste lausrünnak naiste aadressil. Näib, justkui tunneksid need mehed, et naiste emantsipatsiooni käigus kaotatud positsioone tuleb hakata tagasi nõudma.

3

Heas suhtes ollakse üksteisele kord sõbra, kord armsama, kord lapsevanema rollis, ja vahel ka ema, vanaema või isa eest, kui teine poputamist või hoolitsust vajab. Mõlemad hoolitsevad teineteise ja iseenda eest, toetavad teist, kui raske on. Aga see ei saa olla ühepoolne, sest siis läheb suhe tasakaalust välja ja muutub ebaterveks. Sellisest suhtest kaob ka seksuaalne pinge ja huvi – kes see ikka oma ema, vanaema või isaga seksida tahaks?

Aga sellega Liiva ei piirdu. «Kui vanajumal naise lõi, pidi ilmselt saatan natuke vahele segama, sest naise manipuleerimine on üks võikaimaid jooni, millele elu on antud. /---/ Miks ma naisena seda kõike kirjutan? Sest me peame sellest rääkima ja ütlema, et naiste vaimne vägivald on täpselt sama haige ja õudne nagu meeste füüsiline vägivald,» ütleb ta.

Igasugune vägivald on kahetsusväärne. Küllap kergitavad aga siinkohal kulmu need inimesed, kes püüavad igapäevaselt vägivalla all kannatavaid naisi aidata. Mõni aasta tagasi intervjueerisin naiste tervise uuringut teinud naistearste. Dr Hedda Lippus ja dr Made Laanpere kirjeldasid, mille järgi nad tunnevad ära süstemaatilise vägivalla all kannatava naise, kes tuleb vastuvõtule. Tal on kehal erinevas vanuses siniseid plekke. Ta jätab võtmata talle määratud pillid. Ta ei tule kokkulepitud vastuvõtule. Tal on pealtnäha seletamatud kõhu-, vaagna- ja peavalud. See on naine, kes on nii hirmunud ja allasurutud, et tema kogu hingejõud kulub elus püsimisele.

Mille poolest aga erineb koduseintevaheline süstemaatiline, allutamisele suunatud vägivald juhuslikust peretülist ehk situatsioonilisest või ekspressiivsest vägivallast?

Situatsioonilist vägivalda tuleb ette nii naiste kui meeste hulgas. Need on need tülid, mille kohta ütleb laulusalm, et kodusõjas surma ei saa. Need on tülid, kus tihtilugu naine näägutab ja näägutab, sest ta on lootuse kaotanud, et mees teda kuuleks ja kuulda võtaks. Ja siis võib emmal-kummal silme eest mustaks minna, mis ei ole muidugi midagi toredat, aga mida juhtub. Sellistel puhkudel võib abi olla teraapiatest, mis õpetavad viha juhtima, ehk ka teineteist rohkem kuulama ja tundeid väljendama.

Ent süstemaatiline ehk instrumentaalne vägivald on küsimus võimust ja allutamisest. Selle mõju on palju rängem; seda on nimetatud ka paarisuhte terroriks. Võimu ja allutamisega seotud vägivalla toimepanijaks on uuringute kohaselt enamasti mees. Selline vägivald ei teki ootamatult, tüli käigus, vaid see on korduv, teadlik ja sihipärane. Ja see ei pruugi olla alati füüsiline. Ka süstemaatiline vaimne vägivald võib olla sama muserdav või hullemgi: see hävitab järk-järgult ohvri enesehinnangut, identiteeti ja tervist. Kui me räägime naistevastasest vägivallast, räägime kõigepealt just seda tüüpi füüsilisest ja vaimsest vägivallast.

Toon siinkohal välja veel ühe allika. Lõik pärineb justiitsministeeriumi leheküljelt kriminaalpoliitika.ee. Seal sedastatakse: «Nii mehed kui naised kasutavad paarisuhtes vägivalda. Teadlased on diskuteerinud selle üle, kas mehed kasutavad naiste suhtes rohkem vägivalda kui naised meeste suhtes või ei erine mehed ja naised vägivalla kasutamise osas. Erinevad uuringud näitavad, et naiste poolt kasutatav vägivald erineb oluliselt meeste vägivallast nii raskusastme, motivatsiooni, tagajärgede kui situatsiooniliste tegurite poolest.» Mida viimase lausega öelda tahetakse? Seda, et meeste vägivald on raskusastme ja tagajärgede poolest oluliselt ohtlikum.

Niisiis, eelnevale toetudes oleks halb mõte naiste näägutamist võrdsustada meeste füüsilise vägivallaga. Ja üks põhjusi on see, et mees on naisest füüsiliselt tugevam. Isegi kidura füüsisega mees on looduse poolt antuna tugevam kui keskmine naine. Ta võib naise kergesti tappa. Ja see ei ole paraku vaid teoreetiline võimalus.

Psühhoterapeut Kait Sinisalu, kes töötab mõlemast soost ohvritega, ütleb, et tema praktika põhjal ajab näägutav naine mehe närvi, muudab abituks või kurvaks. Näägutav mees võib aga naises surmahirmu esile kutsuda.

Sinisalu ütles oma Facebooki lehel Liiva artikli kommentaariks: «Ei ole vaja sugudevahelist sõda! Kedagi ei tohi demoniseerida tema soo pärast. /---/ Kui Evelin Liiva oleks pisutki kursis lähisuhtevägivalla dünaamikaga, siis ta teaks, et vägivaldses suhtes naised just nimelt püüavad oma mehi iga hinna eest «terveks armastada». Nad armastavad neid «terveks» oma tervise ja vahel ka oma elu hinnaga.»

Miks me küll omavahel sõdime? Hoolimata sellest, et süstemaatilise vägivalla toimepanijate hulgas on rohkem mehi kui naisi, ei paindu minu sõrmed kirjutama, nagu oleks mehe loomise juures saatana käsi mängus olnud. Nii nagu suurem osa naisi on inimestena väärikad ja head, on seda ka suurem osa mehi.

Mind kurvastab aga viimasel ajal meedias tooni andma hakanud ühe osa meeste lausrünnak naiste aadressil. Näib, justkui tunneksid need mehed, et naiste emantsipatsiooni käigus kaotatud positsioone tuleb hakata tagasi nõudma. Kui te tahate võrdsust, hea küll – aga olgu siis võrdsus kõiges! Tassige ise oma raskeid asju. Kui lahutame, siis lapsetoetuse jagame täpselt pooleks, samuti olgu punkti pealt võrdsed kulud laste kasvatamisel!

Heas suhtes ollakse üksteisele kord sõbra, kord armsama, kord lapsevanema rollis, ja vahel ka ema, vanaema või isa eest, kui teine poputamist või hoolitsust vajab.

3

Tõepoolest, oletame, et laps on pool aega ema, pool aega isa juures. Aga enamasti on siiski ema see, kes korraldab lapse trenni ja muusikakooli, lepib kokku sünnipäevad, käib lapsega arsti juures ja on haige väikelapsega kodus. Seda aega ei ole võimalik võrdselt jagada. Ema kaotab nii karjäärivõimalustes kui sissetulekus, sest tal ei ole enam võimalik oma partnerile toetuda ja jooksvalt kohustusi ning elamiskulusid jagada. Lastega üksi jäänud naistel on suur risk sattuda vaesusesse.

Kunagi 1990. aastate lõpus küsisin psühholoog Aleksander Pulverilt, kuidas oleks arukas käituda mehel, kes on oma laste emast lahutanud, kuid nendevahelisest suhtest ei ole kadunud kibedus ja vaen. Professor vastas: parim, mida mees saab teha, on toetada laste kasvatamist ja mitte survet avaldada, pigem hoida eemale kui nõuda oma õigust. Tookord ma seda ei mõistnud, nüüd aga küll. Täiendan: pingelise lahutusjärgse suhte puhul on oma õiguse tagaajamine halb kõigepealt lastele. Nad näevad edasi oma vanematevahelist pinget. Nad on sunnitud poolt valima, mis võib mõjuda psüühikale lõhestavalt.

Head mälestused abielu algusaegadest – mõni ikka on – meenuvad ainult siis, kui teineteisele ruumi antakse, antakse aega haavadel paraneda.

Kindlasti on ka naisi, kes on inimestena ebameeldivad, nii nagu on ka selliseid mehi. Ent enamasti heitleb lahutatud ema oma igapäevaeluga: on raske kirjeldada seda vastutusekoorma kasvu ja eksistentsiaalset ängi, kui lastega üksi jääd. Ja siis ei aita ei meest ega naist lasteaialapse stiilis kiviloopimine «aga sina... aga sina...».

Hooliv isa mõtleb kõigepealt laste heaolule, mitte oma õigusele. Ja lastel on hästi siis, kui nende ema on rahulik ega pea kartma ekskaasa närutavaid rünnakuid.

Et naiste kaitseks tuleb sel moel sõna võtta, ütleb arvatavasti midagi ka ühiskonna vaimse ja hingetervise kohta. On vähe sellest, kui me viime naisele lilleõie naistepäeval ja emale emadepäeval. Naine paneb last kandes ja sünnitades mängu oma keha, tervise ja mõnel harval juhul ka elu. Juba ainuüksi naise füsioloogilised erinevused, nõrgem füüsis, igakuine veritsus, rasedused ja sünnitused teevad ta haavatavaks. Lapse kandmine üheksa pikka kuud kulutab naist paratamatult. Rääkimata sellest, et laste ja pere eest hoolitsemine, mida naised teevad ju üldiselt hea meelega, muudavad karjääri tegemise topelt raskeks.

Me ei saa silmi sulgeda bioloogilise antuse ees, see oleks ebainimlik. Elu haprust, naise osa elu kandmisel ja laste üleskasvatamisel on läbi ajaloo mõistetud. Naist, ema on seetõttu koheldud austavalt ja hoolivalt, mõnel pool isegi kummardatud. Kas nüüd just kummardada vaja on, aga austust ja hoolimist pole meie ühiskonnas kindlasti ülearu. Olgu me siis emad või lihtsalt naised. Või lihtsalt inimesed.

Tagasi üles
Back