Tõnu Aigro: verevi järv vajab päästmist, mitte ujulaga rannahoonet

Tõnu Aigro

FOTO: Erakogu

​Vallavõim ei tule toime ühinemisleppes võetud ülesandega ehitada Elvasse ujula ja viimses hädas on lubaduse täitmiseks valmis ohverdama Verevi järve.

Kui vaielda, kumb oli enne, kas kana või muna, ollakse üldiselt veendunud, et muna. Esitades sama küsimuse Elva linna ja Verevi järve kohta, siis vaieldamatult Verevi järv. Aegade jooksul on loodus loonud unikaalse järvekese ja osanud seda hoida. Seda suutsid ka esimesed põlved püsielanikke koos külalistega – Tartust kohale sõitvate puhkajatega. Ja rahvast oli rannas uskumatult palju, kui vaadata vanu fotosid ja ikooni staatusesse tõstetud rannahoonet.

Kuid millega rahvas liikus tollel kaugel ajal? Rongid, bussid ja hobusõidukid olid need, mis liigutasid masse. Ka Nõukogude Eestis oli sõiduautosid tänapäevaga võrreldes siiski vähe, õieti nagu polnudki.

See asjaolu toob välja esimese jaburuse töös oleva Verevi rannaala detailplaneeringu juures – planeeringuülesandes ei looda piisava ja mõistliku suurusega parklaid. Ruumi justkui ju on, aga selle staatus kaitsealana on kõva pähkel, mille kallale ei julgeta ega tahetagi minna. Parkida saab kilomeeter-kaks eemal.

Miks ma räägin Verevi planeeringu puhul parkimisest, mis ei ole see kõige tähtsam teema. Seepärast, et tahan sellega näidata kogu selle planeeringu mõtte tühisust ja mõttetust ka koalitsioonile endale. See on järjekordne poliitiline manööverdamine, et peita oma tegevusetust ja omavalitsuste ühinemislepingu mittetäitmist ehk rikkumist.

Suuresti sama linnajuhtkond tellis aastatel 2012–2014 jaburaid projekte, nagu näiteks Tartu maratoni finišiala Elva kesklinnas ja veealuse ruumi ehitus Arbi järve – akvaarium, kus vaadata veealuseid elukaid, tundus äge –, raisates tuhandeid eurosid maksumaksja raha, paraku ilmselgetele lollustele, mida kunagi ei realiseerita.

Üks viimaseid valla kinni makstud turismiarenduse strateegiaid põhines suurel igatsusel aegade järele, kui Elva oli populaarne suvituspiirkond Leningradi ja Moskva teatud kontingendi seas. Ja oligi jälle paar tuhat eurot läinud. Uusi ideid sealt väga ei tulnud.

Manipuleerides ühinemislepingusse kirja saanud kohustusega ehitada ujulaga ja mõeldes välja kombinatsiooni järv + ujula, saadi pihta väga õnnetule Verevi järvekesele.

 

1

Manipuleerides ühinemislepingu investeeringute kavasse kirja saanud kohustusega ehitada ujula ja mõeldes välja kombinatsiooni järv + ujula, saadi pihta väga õnnetule Verevi järvekesele. Järvele, milles loodus on asunud tegutsema vastuseks kohalike korraldajate lollusele ja laiskusele ning mis kasvab lihtsalt kinni.

Verevi järve seisukorra käsitlus vajab eraldi kirjatükki ja ülikiiret tegevust, et päästa, mida veel saab. Seis on selline, et kohalik kass järvest püütud kala ei söö alates 1990ndatest, seda teemat on üks tudeng oma uurimuses käsitlenud.

Seesama juhtkond on sulgenud järvele puhta vee pealevoolu ja veevahetus seisab juba pikemat aega. Järve veepinda on pea meetri jagu varasemast allapoole lastud aastast 2012. Soovija võib selles väljavoolu regulaatori juures ise veenduda.Nüüd aga tagasi detailplaneeringu juurde, milles on paar pisiasja, mis võivad osutuda järvele surmavaks. Idee on ju selge: kaunis kohas anda erainvestorile maatüki hoonestusõigus kohustusega ehitada ujula ja rannahoone. Selge on aga ka see, et investorit ei ole leitud ega leita lähitulevikuski. Mida siin siis muretseda?

Aga maa on n-ö märgistatud ning sinna midagi ehitades ja siis ehituse käigus plaane muutes võidakse välja jõuda lahenduseni, mis ei meenuta esialgset eesmärki mitte kuidagi. Ujula ei ole tuluobjekt. Süües kasvab isu ja kes ütleb, et «rannahoonele» ei teki soovi lisada spaad või hotelli? Kuidas öelda ei? Ja siis ollaksegi fakti ees, et teised olid süüdi ja tegijad andsid parima. Lühidalt – sellist võimalustki ei tohi luua.

Rannahoone, mis oli Verevi kaldal 1930.–1960. aastail, võiks ju olla, aga just nendes mõõtmetes ja ülesannetes, nagu ta toona oli. Rannahoonest Verevi kaldal piisab.

Kui tahta Verevit päästa, tuleb avada puhta vee juurdevool, et tekiks läbivool ja veevahetus. Tõsta tuleb järve veepinda umbes meeter. Veetõus sellisel määral toob veepiiri vähemalt paari meetri jagu planeeringualale lähemale ja siis jääks rannariba järve ja rannahoone vahel võrdlemisi ahtake.

Huvitavad saavad olema ses küsimuses keskkonnaameti spetsialistide seisukohad ja selgitused.

Muidugi, kui lasta veetasapinda paar meetrit allapoole, siis on ruumi laialt ja silma jääks rõõmustama väike tiigike, mille nimi oli omal ajal Verevi järv.

Tagasi üles
Back