Lenel Karu: meil on valik, kas näha sporti või mitte

Lenel Karu  Foto: Sille Annuk

Sport pakub alati emotsioone. Rohkelt ja mitmekülgselt. Neile fanaatikutele, kes on harjunud mõnd võistlejat, võistkonda või ala järjepidevalt jälgima, kannab sport ka igapäevase meelelahutuse rolli. Suurimad fännid teavad mõnikord arve ja fakte peast pareminigi kui asjaomased sportlased ise. Ka tribüünidele kogunevad eeskätt need, kes spordist väga hoolivad ning kellel kaasaelamine aitab akusid laadida.

Spordialad on erinevad ning sama kehtib fännide kohta. Ometi ei möödu ükski matš selleta, et keegi aeg-ajalt väljaku äärest midagi vahele hüüaks või vähemalt läbi hammaste nurisedes pettumust väljendaks. Tean hästi seda tunnet, kui lihtsalt ei ole võimalik vait olla. Julgen tunnistada: üle-eelmisel nädalavahetusel Rally Estonial läksid mul raja ääres mitut puhku silmad märjaks, kui Ott Tänak ja Martin Järveoja minust mööda tuhisesid. Need olid erilised hetked, mis tõid emotsioonid esile ilma, et pidanuks väga pingutama.

Koroonaajastu erireeglid puudutavad iga eluvaldkonda ja sport pole siin erand. Nii saab äsja alanud spordihooaeg paljudele parajaks katsumuseks. Öeldud on, et ruumidesse ei ole asja spordivõistlusi jälgima neil, kes ei soostu kandma kaitsemaski. Aga kui kõvasti tuleb maski all karjuda? Kas sellisest fännist on sportlase innustamiseks üldse kasu?