Piret Bristol: kui kirjandus on põnevam kui elu

Sõna on naba. Foto: Artur Kuus

Kunagi tavatsesin teha Tartus kirjandusmajas õhtuid inimestega, kellel on kõik ebaõnnestunud. Edukatel inimestel on seljataga rohkem ebaõnnestumisi kui edututel. Küllap on kõik kuulnud kedagi, kes ütleb eduka kohta: «aga tegelikult on enamik ta ärisid pankrotti läinud» või «aga ta ei ole üldse tore inimene», «aga koolis oli ta hall kuju» ja nii edasi. See on vägagi asjasse puutuv, sest kõik, kes kuhugi välja jõuavad, läbivad teekonna, mida on nimetatud ka kangelase omaks.

Ühesõnaga, kui kunagi kirjandusmajja tööle läksin, oli hea idee korraldada õhtuid inimestega, kes kukkusid milleski läbi, kuigi on kõigile tuttavad just õnnestumiste poolest. Püüdsin ka endast ses kontekstis – kuidas mul on miski sügavalt äpardunud – rääkida. Kohtasin arvamisi, et muidu kirjutan hästi, aga luuseriteema ikka ei kõneta. Kui on hästi, peaks näitamagi, et on hästi, ja kirjutama, et on veel paremini.

Eks teengi kogu aeg kõike hästi ja koolis olid mul ka kõik viied. Kirjanduses, mida muudest valdkondadest ehk paremini tean, kohtab kirjutajaid, kes on alati kirjandi eest viie saanud, õigeid mõtteid mõelnud, ja kui nad «päris kirjandusse» tulevad, siis kirjutavad ka viie peale. On hästi tublid. Ja imestavad, miks see, mis nad kirjutavad, tegelikult eriti huvitav ei ole. Kriitikas püüab see koolkond raamatuid hinnata selle järgi, mida tegelased teevad. Näiteks kas tarvitavad alkohoolseid jooke ja kui palju, on abielus või elavad patuelu ja kui poliitkorrektsed on nende mõtted.

4. septembril sai teoks kirjanike korraline üldkogu Tallinnas Harju 1 musta laega saalis. Tartu kirjanike buss ei olnud linnast väljagi jõudnud, kui juba purunes bussi parempoolne peegel. Kõiges sümbolit otsides hakkasingi kohe mõtlema, et kas me, kirjanikud, tahame oma nägu peeglist näha. Mõtlesin ka Nolani filmile, sest kirjanike buss jõudis uue kiirema teega pealinna ligi nelja tunniga, tehes korduvaid tagasipöördumisi ja olles seega väga «Teneti» moodi, kus rännatakse ajas sama teed, kust tuldi, ja nõnda hoitakse kokku ressurssi. Eks filmil ongi ühtlasi keskkonnahoidlik paatos, nagu korralikul Hollywoodi linateosel tänapäeval tavaks.

Meie sõit ei tundunud siiski nii pikk kui film, sest valmistusime kirjanduslikuks teisipäevaks ehk Tartus esitlema Contra ja Veiko Märka obstsöönseid nalju tulvil raamatuid. Rahvakirjanik Contra ja vabamõtlejast filosoof Luksiga igav ei hakka. See oli mu kõige naljakam kirjanike bussisõit. Tean, millest räägin, sest olen juba 19 üldkogul käinud.

Ka seekord oli rahvast palju. Võis tunda soojust ja toetust, kui arutati eelkõige asjade arutamise viisi. Sõnavabaduse eest seista on vaja eriti praegu. Nagu ütlesin oma sõnavõtus, kirjanike liidul on kohus olla iga oma liikme selja taga. Kogesin sel päeval korduvalt – liit, see oleme meie. Kui enam keegi ei julge, siis kirjanik ikka julgeb. Olen oma liidus, et see ka minu sõnavabadust kaitseks ja annaks kindlustunnet. Kui mõni teisiti aru saab ja kohtumõistmist ilma kohtuta nõuab, sest nägu ei meeldi, on ta vales kohas ja peaks omale teise ametiühingu otsima.

Muidugi protokolliti eriarvamusi. Minu elu 50 aasta vältel on toimunud pidev võitlus õige ja vale vahel. Nõukogude ajal erines rahva õige vägagi ametlikust «õigest». Ka praegu on mu sees standarditega kõik korras, aga väikese inimrühma südametunnistuseks nimetatud moraalse kompassi järgi ma enam kunagi ilmakaari määrata ei kavatse. Kui hakatakse otsustama nii-öelda revolutsioonilise südametunnistuse põhjal, oleme samas absurdistanis, kus üks partei oli ajastu mõistus, au ja südametunnistus ja kust 30 aastat tagasi väljusime. Õnneks on meil demokraatia ja igal kirjanike liidu liikmel võimalik juhatuse koosolekutest osa võtta.

Aga 26. augustil ei olnud veel selle ega tollega asja, sest käisime kõik «Tenetit» vaatamas, kes kus. Mina nädal enne sulgemist soodsa hinnaklassiga kodukinos Tasku Cinamonis. Ei tahaks üldse rääkida sellest, mis vahepeal jälle ära on kadunud, aga end edumeelseks ja atraktiivseks nimetav Tasku on kinost ilma. Mis nüüd saab?

Eharoosa kirjandusõhtu Karlovas lõppes Tallinna külalisega Taskus. Tasku WC koristaja oli paiga poolteist tundi enne kogu maja sulgemist kinni pannud ühegi sildita. Kui tuttav pealinlane sinna pääsu otsis, pani koristaja ähvardavalt käed puusa, ja žestiga kaasneva märja kaltsu ja mahlaka sõimu tõttu võis paiga peagi leida Eesti Ekspressi töötajate kummaliste juhtumuste jagamise rubriigist. Ongi Tartu sissekäik, bussijaam ja visiitkaart saanud tasuta meediakajastuse ja reklaami. Vanasti devalveerus inimkäitumine samal kombel veel enne, kui rahaga (mis oli rubla) midagi juhtus.

Hollywoodi uute käsulaudade valguses ei tahagi enam kinno ja otsus kino Taskus lõpetada näib valgustuslik. Ehk hakkavad neis saalides toimuma kirjandusõhtud? Koolilapsena käisin ka raamatukogus, kus eesti kirjanikud poolsalaja ja küünlavalgel riigivastast juttu rääkisid. Nüüd pole mingit põhjust nii palju karta.