Vabatahtlikud korjavad linnadest konisid

Konikorjamise algataja Andre Pichen korjatud konisaagiga. Foto: Andre Pichen

Sel nädalal toimub kodanikualgatusliku keskkonnakampaania «Emajõgi algab siit» ja maailmakoristuspäeva ühisaktsioon, millega ärgitatakse inimesi koristama suitsukonisid. Samuti kutsutakse üles lõpetama konide poetamist sajuveekaevudesse, kust need uhutakse Emajõkke.

Suitsukonisid üles korjama kutsuv Andre Pichen ütles, et see idee tuli linnas lahtiste silmadega ringi käies. «Prügikast on tänaval, aga konid on visatud igale poole mujale,» rääkis ta.

«Oli ka juhtum, kui kodutänaval bussi peale jalutasin, jäi mulle tee peale üks tädi, kes pühkis suitsukonid asfaldilt murule,» rääkis Andre Pi­chen. «Küsisin, miks ta konisid murule pühib, ja selle peale vastas ta mulle: muru pealt ei pea koristama tema, sealt koristab ju linn.»

Pichen leiab, et inimesed ei tunne end ühiskonna osana, kellest midagi sõltuks. Seetõttu ei näe nad ka vajadust enda järelt koristada.

Sportlik huvi

Tartus on ühisaktsiooni raames laupäeval plaanis teha konidest puhtaks Pirogovi plats ja Toomemägi. Keskendutakse peamiselt rohealadele, sest sinna linna puhastusmasinad ei jõua.

«Tunni ajaga saab korjatud 700–1000 koni. Sõltub asukohast, enamik rikkalikke konikohti on suuremate majade ja bussipeatuste juures,» rääkis Pichen. «Inimesed on tulnud ka hämmastunult küsima, miks ma siin konisid korjan. Näiteks korjasin nädala alguses konisid pealinnas Koplis ja üks vene härra ütles retooriliselt, et mis kasu sellest on ja et kas ma olen mingi roheline.»

Pichen usub, et kui ta ainuüksi ühe koni maast üles korjab, siis on juba lootust, et seal kasvab ka kümne aasta pärast roheline muru ja putukad on terved.

Tunni ajaga saab korjatud 700–1000 koni, ütles Andre Pichen.

Enne laupäevaseid talguid käis konikorjamises kätt proovimas ka vabakutseline näitleja ja koolitaja Margo Mitt. Tema korjas Tasku keskuse kõrvalt Emajõe kaldalt, kus konid kõige tõenäolisemalt vette satuvad.

«Algul korjasin suitsunurgast, aga sealt viis meetrit eemal olid ilusad põõsad. Põõsaalune oli kaetud männikoore ja multšiga ja vot see oli korralikult konisid täis. Kuigi jah, seal kõrval suitsuplatsil oli koht olemas, kuhu koni panna,» rääkis Mitt. «Edasi läksin Emajõe kaldale, kus korjasin 15–20 minutit. Võib öelda, et kümme koni minutis sai kätte küll, umbes 150 koni juures läks lugemine sassi.»

Mitt on olnud ka ise tihe suitsetaja, kuid viimase sigareti tõmbas 20 aastat tagasi. Ta meenutas, et aeg-ajalt ikka mõni suitsuots näpu vahelt kuhugi lendas, kuid toona ei olnud tal sellist teadmist, et see võiks loodusele kahjulik olla.

«Samuti oli kanalisatsioonikaev koht, kuhu koni poetada, et see päris tänavale ei jääks,» lausus Mitt. «Nüüd ma saan natukenegi heastada seda, mida ma ise kunagi teinud olen,» leidis ta.

Koni lõpetab Emajões

Tartu Veevärk suitsukonide mahtu veepuhastusjaama jõudes eraldi ei mõõda. Prahi hulga suurusjärk ulatub ligi 100 tonnini aastas. Prügi sisaldab kätekuivatuspaberit, kilepakendeid, pulgakommi pulki ja ka suitsukonisid, mis ei lagune.

Tartu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Kaido Põhako sõnul ei ole aga sajuveekaevudel, kuhu tihti konisid visatakse, eraldi puhastusseadmeid ja sel juhul jõuab koni otse veekogudesse. «Sinna jõuavad terved konid, sest sademevett ei jõua keegi sellisel määral puhastada,» sõnas ta.

Keskkonnaameti vee juhtivspetsialist Triin Mägi rõhutas, et sigaretifilter sisaldab plasti. «Filter ei ole biolagunev ja säilib looduses 10–12 aastat, vees mureneb see mikroosakesteks, mis teevad looduses eriti palju kurja. Plasti söövad sisse kalad, samuti jätab see oma jälje taimestikule,» rääkis ta.

Kaevuluugile märk

Kampaania korras värvivad korraldajad Tartus nädala jooksul 114 sajuveekaevu ümbert kollaseks ja kirjutavad peale «Siit algab Emajõgi», et vältida konide viskamist kaevu. Kesklinna tulevad märgised ka inglise keeles, aga näiteks Annelinnas ja mujal Tartus eesti ja vene keeles.

Keskkonnainvesteeringute keskus eraldas kampaaniaks 9000 eurot. Picheni sõnul summast esialgu piisab. «Mõni arvab, et selle raha eest võiks panna linna 50 prügikasti, aga siis ei näeks keegi mingit vahet,» leidis ta. Oluline roll prügiteadlikkuse suurendamisel on teavitustööl.