Võrreldes paljude teiste riikidega on Eesti tervishoiusüsteem pandeemia tingimustes suhteliselt hästi hakkama saanud. Praegu me aga ei tea veel, mis on selle hind tervishoiutöötajate vaimsele ja füüsilisele tervisele ning patsiendiohutusele.
Kaja Põlluste: stressirohke töökeskkond suurendab eksimisriski
Maailma terviseorganisatsiooni andmetel on iga kümnes koroonaviirusega nakatunu tervishoiutöötaja. Seega on maailmas kokku umbes 1,4 miljonit uue koroonaviirusega nakatunud tervishoiutöötajat ja see on põhjustanud aegade suurima kriisi patsiendiohutuse valdkonnas.
Tervishoiuasutuste töökoormus on enamasti planeeritud selliselt, et tavaolukorras saadakse hakkama. On peetud enesestmõistetavaks, et tervishoiutöötajate töökeskkond on küll stressirohke, kuid süsteemis töötavad pädevad ja motiveeritud inimesed, kes tagavad patsientidele parima võimaliku abi.
Koroonapandeemia on tervishoiusüsteemi nõrgad kohad teravalt esile toonud kogu maailmas. Varakevadest saati on tervishoiutöötajate töökeskkond muutunud palju stressirohkemaks. Muutunud on riskitegurid: suurem nakkusoht töökohal, isikukaitsevahendite puudus, suurenenud töökoormus vajaduse tõttu asendada haigestunud või eneseisolatsioonis viibivaid kolleege, vaimne pinge ja muu.
Koroonapandeemia on aga tervishoiusüsteemi nõrgad kohad väga teravalt esile toonud kogu maailmas, sealhulgas Eestis.
Kõigest hoolimata on tervishoiutöötajad pingutanud, et anda patsientide elu ja tervise päästmiseks endast parim. Siiski on teada, et stressirohkes töökeskkonnas suureneb eksimisvõimalus ja seeläbi sagenevad ka juhtumid, kus patsiendile võidakse tahtmatult kahju tekitada.
Seetõttu ongi homme tähistatava rahvusvahelise patsiendiohutuse päeva teemaks valitud tervishoiutöötajate ohutus. Turvaline ja ohutu töökeskkond on patsiendiohutuse tagamise esmatähtis eeldus. Oluline on mõista, et patsientide ohutuse ja vajaliku abi kättesaadavuse huvides tuleb investeerida ka tervishoiutöötajate ohutusse.
Tervishoiutöötajate ohutuses on tähtsad nii füüsiline töökeskkond kui ka isikukaitsevahendid. Sama tähtis on ka psühholoogiline keskkond ja normaalne töökoormus, et inimesed ei põleks läbi, ei haigestuks ega lahkuks töölt.
Sõbralik, töötajast hooliv, teda toetav ning motiveeriv vaimne ja füüsiline töökeskkond avaldab kasulikku mõju ka patsiendiohutusele. Oma tööga rahulolev ning turvalises ja hästi korraldatud keskkonnas töötav inimene eksib väga harva ning seega tekib ka patsiendi jaoks võimalikke ohuolukordi harvem.
Tervishoiuasutustel on oluline mõelda läbi, missugune on organisatsiooni (patsiendi)ohutuskultuur. Kuivõrd julgetakse rääkida ebaõnnestumistest ja vigadest? Kas vea teinud kolleegi toetatakse ja talle pakutakse psühholoogilist abi või hoopiski süüdistatakse ja karistatakse?