Polikliiniku peaarsti kabinetis ripub luuletaja ema graafika

Mihkel Lember (paremal) ja Indrek Hirv vestlevad Helgi Hirve graafikast. Foto: Laila Kaasik

Kunstnik Helgi Hirv (1925–1977) armastas puid. See paistab selgesti välja tema piltidest, mille on kesklinna perearstikeskuses oma kabineti seinale näituseks seadnud Mihkel Lember. 13 joonistust ja graafilist lehte kajastavad ühtlasi suvesid Ruhnul, kuhu Helgi Hirv võttis kaasa poja Indreku, kes hiljem õppis kunstnikuks, ent sai lõpuks kirjanikuks.

«Mu ema armastas puid. Oli ise ka nagu puu: rahulik, südamlik ja tagasihoidlik. Esines ainult Tartu näitustel, Tallinnasse saatis pilte haruharva, võõristas pealinna kunstimelu. Ainsa personaalnäituse korraldas 1975. aastal Tartu kunstnike majas,» meenutas Indrek Hirv.

Helgi Hirv sündis metallitööstur Johannes Hirschi perekonnas. «Viieteistkümnenda eluaastani oli ta kui vati sees elanud, ning siis tuli äkki Vene okupatsioon ja sõda,» lisas poeg. «Ma arvan, et ema iseloom kujuneski siis, tema viis olla minuga ja lähemate sõbrataridega rõõmus ja lahke, aga maailma poole üldiselt kinnine. Muidugi, puude poole oli ta sama lahkelt avatud...»