/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2020/09/15/13347339t1h67eb.jpg)
Kunstnik Helgi Hirv (1925–1977) armastas puid. See paistab selgesti välja tema piltidest, mille on kesklinna perearstikeskuses oma kabineti seinale näituseks seadnud Mihkel Lember. 13 joonistust ja graafilist lehte kajastavad ühtlasi suvesid Ruhnul, kuhu Helgi Hirv võttis kaasa poja Indreku, kes hiljem õppis kunstnikuks, ent sai lõpuks kirjanikuks.
«Mu ema armastas puid. Oli ise ka nagu puu: rahulik, südamlik ja tagasihoidlik. Esines ainult Tartu näitustel, Tallinnasse saatis pilte haruharva, võõristas pealinna kunstimelu. Ainsa personaalnäituse korraldas 1975. aastal Tartu kunstnike majas,» meenutas Indrek Hirv.
Helgi Hirv sündis metallitööstur Johannes Hirschi perekonnas. «Viieteistkümnenda eluaastani oli ta kui vati sees elanud, ning siis tuli äkki Vene okupatsioon ja sõda,» lisas poeg. «Ma arvan, et ema iseloom kujuneski siis, tema viis olla minuga ja lähemate sõbrataridega rõõmus ja lahke, aga maailma poole üldiselt kinnine. Muidugi, puude poole oli ta sama lahkelt avatud...»
Ta oli minuga ja oma lähemate sõbrataridega rõõmus ja lahke, aga maailma poole üldiselt kinnine, meenutas Indrek Hirv oma ema.
Indrek Hirv mäletab suviseid Ruhnul viibimisi koos ema ning tema kunstnikest sõbrataride Mari Räägu ja Lagle Israeliga.
«Need olid ilusad ja pikad suved, neli suve järjest, 1964–1967,» meenutas ta. «Ruhnu jägerikud männid ja 300 aastat vanad jämedatest palkidest majad olid emale maailmaks, milles ta avanes, millest tema kaasaega võõristav olemus tuge sai.»
Ado Vabbe õpilane
Kesklinna perearstikeskuse juhataja, Tartu linna poli- kliiniku peaarst Mihkel Lember ei nimeta oma kogusse kuuluvate Helgi Hirve joonistuste ja graafiliste lehtede seinalepanekut näituseks. «Ma nimetaksin seda kummarduseks sõbra emale tema 95. sünniaastapäeva puhul,» ütles ta.
Helgi Hirv sündis 22. mail 1925 Tartus ja lõpetas 1945 sama linna 5. keskkooli. Kunstiõpinguid alustas ta 1943 Pallase kunstikoolis ning lõpetas 1951. aastal Ado Vabbe ja Leopold Ennosaare õpilasena Tartu riikliku kunstiinstituudi.
/nginx/o/2020/09/15/13347340t1hd7f7.jpg)
«Vabbega olid nad tuttavad juba 1943. aastast, mil ema Pallasesse astus. Hiljem kutsus Vabbe ema oma graafikaateljeesse,» kommenteeris Indrek Hirv siin avaldatud Vikipeedia ridu. «Teatmeteostes mainitakse diplomitöö juhendajana küll Leopold Ennosaart, aga see tuleb sellest, et Vabbe lasti poliitilistel põhjustel professori kohalt lahti ja kedagi pidi vormitäiteks asemele panema. Ennosaar on mulle ise öelnud, et tema pole minu emale midagi õpetanud, ema käis ikka Vabbe juures edasi.»
Helgi Hirv töötas aastail 1952–1956 Tartu kunstitoodete töökodade dekooriateljees ning tegi Eesti riikliku kirjastuse teadusväljaandeile illustratsioone. Näitustel hakkas ta esinema 1951, tema isikunäitus oli aastal 1975. Alates aastast 1959 oli ta kunstnike liidu liige. Suri 8. jaanuaril 1977.
Praegu välja pandud pilte iga tänavalt sisseastuja ei näe. Need avanevad polikliiniku töötajatele, aga ka teistele, kellel on asja juhtkonna ruumi ja peaarsti juurde.
Aasta lõpuni
Praegust näitust kavatseb Mihkel Lember hoida seinal aasta lõpuni.
Rüütli ja Munga tänava nurgal asuvast majast liigub meditsiin järgmisel aastal ära Raatuse tänaval valmivasse uude tervisekeskusesse. Ei ole võimatu, et sealgi leidub sein, millele kunsti riputada.
/nginx/o/2020/09/15/13347341t1hed2d.jpg)
Luulega kajab kaasa kujundus
Juulis nägi trükivalgust Indrek Hirve uus raamat tema vanadest luuletustest, pealkirjaks «Minu viimane kevad» (pildil), mille on kirjastanud Ilmamaa. Esi- ja tagakaas ning peaaegu kõik luuletustega leheküljed on illustreeritud justkui fragmentidega graafilistest lehtedest. Aga nagu selgitas luuletaja, on need hoopiski tema onutütre, metallikunstnik Piret Hirve jääfotod, mille on roheliseks keeranud luulekogu kujundaja Artur Kuus.
«Nüüd mõjuvad need kui kanep,» lisas luuletaja. «See võis ju ollagi taotluslik, mu luuletustes on palju alateadvuslikku, salapärast.»
«Minu viimane kevad» on 96-leheküljeline valik Indrek Hirve kolmest paksust raamatust «Inglisild», «Ohvrikivi» ja «Emajõgi» ehk ühtekokku umbes 600 luuletusest. Ilmamaas ootab ilmumisjärge tema «Ratsuritäht», milles on läinud talve luuletused ja mille kujundaja on samuti Artur Kuus. Raimu Hanson