Jaak Uibu: Toompea haridusseminarist ja asutajast Ülo Vooglaiust

Jaak Uibu (sündinud on eesti rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor. Kivi-Vigala

FOTO: Mailiis Ollino

Küsin: kas keegi on näljas ja paljas, kas keegi on pandud puuri, kas paistab kustki diktaatorlik režiim? Ei ole ju neid ahistavaid asju! Eesti on praegu mõnus ja hea paik. See ei tähenda, et puudustest oleks puudu. Aga kui kauaks seda heaolu on, kui elame tulevaste põlvede arvel ja nii vaimne, kehaline kui ka hingeline kultuur käib alla? Ei lohuta ka see, et suured riigid elavad kaugelt enam tuleviku arvel ja unistavad Maa pealt minema kolimisest.

Mida teha? Veel uus erakond juurde? Peagi see uus ruineerub teiste eeskujul, kui rahvas jääb samaks. Rahalise abita on Toompea haridusseminari seltskond ühes asutajaliige Ülo Vooglaiuga, kes sai 29. augustil 85-aastaseks, töötanud pea 25 aastat. Me kõik osalejad oleme sellelt tuge saanud oma individuaalse tegevuse toetuseks. Vaimne rikkus, kui seda omavahel jagada, suureneb, vastupidi materiaalsele. Näited on teada.

Me ei kogune koosolekuteks paljudel põhjustel, aga kogemus võimaldab meil koostada märgukirju ja selgitustaotlusi, ettepanekuid ja artikleid Eesti valupunktide kohta märksa enam, kui seda praegu teeme. Pole vaja kõike pea peale pöörata, vaid töötada järjekindlalt sõlmküsimustega. Vaja on hinnata saavutatut.

Viimasel poolaastal olen tegelenud palju arengu mõistega. Tõuge selleks tuli lohisevast «Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukavast». Vastuväide oli asjaolu, et rahvastiku valdkonnas on olnud juba mitu arengukava, ent kidumistrend jätkub. Selle aasta esimesel poolel sündis üle 300 lapse vähem kui möödunud aasta samas ajavahemikus. Pakkusin «Eesti rahvastikustrateegiat», kuid see ei sobinud valitsuses juba kinnitatud tegevusprogrammiga.

Vaimne rikkus, kui seda omavahel jagada, suureneb, vastupidi materiaalsele.

Seitse aastat tagasi avaldasin artikli Eesti arengumudelist. Leian, et arengudokumentide puhul peaks kasutama mõtet arenguspiraalist. Seda saab kujutleda keerdtrepina, millel on mõlemal pool käsipuud – piirid, mis optimeerivad meie vajadusi, ootusi ja võimalusi. Piiri ületades, näiteks eestlaste arvu edasisel vähenemisel, kukume trepist alla ehk arenguspiraalist välja. Peame tööga edasi minema.

Tagasi üles
Back