Üldplaneering pöörab parkidele liiga vähe tähelepanu

Irja Alakivi Foto: Tairo Lutter

Roheruum linnas on oluline osa heast elukeskkonnast, peaksime kõik saama selle kujundamisel kaasa rääkida.

Kuidas on see võimalik, et umbes kolmandikule elanikest pole Tartu uue üldplaneeringu eelnõu olnud tutvumiseks kättesaadav? Aga selle tõttu, et avalikustamisel olnud eelnõule pääses ligi ainult elektrooniliselt. Uskumatu küll, aga ka linna infopunktis pakuti üksnes võimalust arvuti taha istuda. Eestis ega ka Tartus pole arvutioskus täielik, olgu selleks vanuselised või majanduslikud põhjused või mõni muu takistus.

Planeerimisseaduse ja selle põhjal toimuva planeerimise eesmärk on luua ruumilise planeerimise kaudu eeldused ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu, maakasutuse, kvaliteetse elu- ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut.

Selle teadmise taustal tuleks avalikustamine lugeda ebakorrektselt toimunuks. Aga karavan, teadagi, läheb edasi.

Planeerimise esimene põhimõte on, et tuleb luua eeldused mugava ning turvalise elukeskkonna ja kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks, säilitades olemasolevaid väärtusi, sealhulgas muidugi ennekõike linna roheväärtusi – parke, haljastuid, rohealasid, linnametsi.

Peaks kujunema normiks, et linna tasakaalustatud arenguks vajalikud puhke- ja virgestusotstarbeks sobivad alad ostetakse linna omandisse.

On kiiduväärt, et Tartu kavatseb astuda üle pika aja väikseid samme sellel teel, liitudes selleks programmi Urbact raames rahvusvahelise projektiga «Health and Greenspace» («Tervis ja roheruum») ning luua tegevuskava, mida arvestataks linna üldplaneeringus. Pole küll veendumust, et üldplaneeringu koostamise ajakava seda tegelikult võimaldab. Siin on minu meelest mõtlemise koht linnavalitsusele ja volikogule vastmoodustatud keskkonnakomisjoni eestvedamisel.

Mida teha? Tuleks jätta üldplaneeringu eelnõust välja kõik linna parkidesse ning väärtuslikele kõrghaljastusega ja ka kõrghaljastuseta, kuid väärtusliku tervisepotentsiaaliga rohealadele kavandatavad ehitusalad, nii kesklinnas kui ka kesklinnast kaugemates linnaosades, nagu Tammelinn või Ihaste. Linnal peaks kujunema normiks, et linna tasakaalustatud arenguks vajalikud puhke- ja virgestusotstarbeks sobivad alad ostetakse linna omandisse. See tagab nende säilitamise üldiseks hüvanguks, pidades silmas nii inimeste tervise tagamise kui ka kliima aspekte.

Juhiksin siinkohal taas tähelepanu Sanatooriumi pargi tervikliku säilitamise vajalikkusele kõigi seda ümbritsevate linnaosade ja ka kogu linna elanike vajadusi silmas pidades, sest park on hästi kättesaadav igalt poolt linna ühissõidukiga. Samuti vajadusele säilitada kesklinna pargid parkidena.

Üldplaneeringu seletuskirja kohaselt on Tartu väärtuslike maastikena loetletud Emajõe luhaalad, Toomemägi ja selle ümbrus, Kardla-Vorbuse ja Rahinge-Ilmatsalu. See loetelu on võetud üle Tartumaa maakonnaplaneeringust, mis täiesti üheselt ja läbinähtavalt, lausa piinlikkust tekitavalt vältis Tartu linna väärtuste sügavamat analüüsi ning esiletoomist.

Üldplaneeringu seletuskiri loetleb linna tähtsamad rohealad ja neid on üllatuslikult ainult kuus: Toomemägi koos Kassitoomega, Anne kanali park, Ropkamõisa park, Sanatooriumi park, Raadi park ja dendropark ja Taga-Anne parkmets. Tõsi, ka kõik kalmistud!

Näiteks on Riia, Sanatooriumi ja Tervise tänavaga piirnev Sanatooriumi park oma põlise kõrghaljastusega ja alleestruktuuridega siiski endiselt hävitamise ohus. Kõrghaljastusega pargiosa on inventeerimata ja väärtushindamata, nagu enamik Tartu parkidest. Kuidas tohib sinna kortermajade ehitamist kavandada?

Kahjuks on märkimisväärne osa Tartu parkidest seletuskirjas taandatud vaid ühenduskoridorideks, kuigi «tähtsateks koridorideks». Sealhulgas on Vabaduse puiestik, Ülejõe park, Holmi park, Tähtvere park, dendropark, Kraamituru kaldapealne, avaturu kaldapealne.

Täiesti nimetamata on jäetud näiteks Meltsiveski park, Ohvitseride park, Pirogovi plats, Politsei ehk Peeter Põllu park, Puukooli park, Päeva park, Suveaed niivõrd, kuivõrd teda veel on, Tartu tammik, ülikooli botaanikaaed, maaülikooli dendropark, Uueturu park, mille on projekteerinud Arnold Matteus, Vaksali park, Vanemuise park või Wiiralti mets.

Millise sisulise väärtusega on seletuskirja lause: «Rohealadel asuvad metsad tuleb säilitada, alasid ei piirata, tagada tuleb juurdepääs hooldustehnikale»?

Kahjuks on märkimisväärne osa Tartu parkidest seletuskirjas taandatud vaid ühenduskoridorideks, kuigi «tähtsateks koridorideks».

Peatükk rohevõrgustik kesklinnas kirjeldab ainult Toomemäe ja Kassitoome osa. See on selgelt ebapiisav katmaks kogu väärtuslikku, suuremalt jaolt inventeerimata ja väärtushindamata rohevõrgustikku kesklinnas. Täielikult puudub peatükk «Rohevõrgustik linnaosades». Sobivam pealkiri oleks ka «Rohevõrgustiku arendamine linnaosades».

Täiesti õigesti märgitakse seletuskirjas, et «suhtelisest vähe on tegeletud täiskasvanute ja eakate vabaõhutreenimise ja aktiivse puhkamise võimaluste loomisega». Päriselt ei saa selle juures nõustuda aga väitega, et «hea näide on poolavaliku kasutusega Tamme staadion». Tamme staadion on ümbritsetud võimsa taraga ja just siis, kui koroonapandeemia ajal vajasid inimese kõige enam võimalusi kogunenud pingete maandamiseks ja tervise ülalhoidmiseks vabas õhus, suleti Tamme staadion kasutamiseks, sest see on mitmeotstarbeline rajatis.

Mänguväljakute sulgemise nõue võttis inimestelt ka võimaluse kasutada Tamme staadioni jooksu- ja jalutusradu.

Kuna klassikalise looduskaitse peatükk ja nimistud on alles koostamisel ja/või täiendamisel, siis ei ole võimalik praegu nende kohta palju arvata. Linna veekogusid kirjeldatakse seevastu üsna põhjalikult ning positiivse poole pealt võiks välja tuua, et märgitud on ka omandiline kuuluvus ja esitatud selged ettepanekud. Ka kõigi parkide, haljastute ja rohealade juures tuleks esitada omandiline kuuluvus ning esitada väärtuspõhised avalikust huvist tulenevad ettepanekud maade linna omandisse ostmiseks, selleks et tagada nende säilimine.

Kaheldava väärtusega on arvukad ettepanekud Emajõe kallaste ehitusvööndite ulatuslikuks vähendamiseks kesklinnas ja kaugemalgi. Emajõe kallastel ei hakka nendel juhtudel enam kunagi laulma ööbik.