Hans-Martin Tammesalu: koroonale ei tasu võimalust pakkuda

Hans-Martin Tammesalu

FOTO: Kristjan Teedema

Uus kooliaasta algas tavapärase kontaktõppega, nagu viirust poleks olnudki. Kui mingis koolis tekib viirusepuhang, tegeldakse selle kooliga eraldi ehk saadetakse klass või kool koduõppele, seda on juba juhtunud. Peaksime tegema kõik, et selleks oleks vähem vajadust.

Kevadel, kui valitsus kuulutas välja eriolukorra, oli ka minul vaja ülikoolis õppeained läbida kaugõppel. Ausalt, see ei olnud meeldiv kogemus. Ma ei süüdista kedagi, sest nii õppejõud kui ka üliõpilased andsid endast kõik. Kus vaja, tuldi üksteisele poolele teele vastu. Mõnes aines soosis seda õppekorraldus rohkem kui teises.

Siiski ei sooviks ma kaugõpet ka kõige hullemale vaenlasele. Eriti raske on korraldada interneti kaudu rühmatööd. Räägitakse küll, et Eesti inimesed oskavad arvutit kasutada, leitakse loovaid lahendusi ja pea kõike saab teha internetis. Aga hädad algasid juba kõigile sobiva aja leidmisest ning kui see leitigi, tekkis ikka mõni tehniline probleem või arusaamatus.

Mõnes aines tuli iga nädal esitada kirjatöid. Samas sõid rühmatööd oma ootamatustega järjest rohkem aega ning kirjatükkide kirjutamised lükkusid üha hilisemasse õhtusse. Tööaega tuli laenata öötundidest. Hommikul pidi siiski vara ärkama, sest ootas loeng või seminar. Mis siis, et eemalt.

Siiski ei sooviks ma kaugõpet ka kõige hullemale vaenlasele.

Tekkis nõiaring, kus tudeng ei saanud piisavalt und, koolitööde kvaliteet langes ja osa loenguid jäigi vahele.

Lõpuks said ju asjad küll tehtud, aga ee oli kurnav, ja mitte ainult füüsilisele või vaimsele tervisele.

Ülikoolis õppimisel on tähtis ka akadeemiline õhkkond, mis sai samuti kannatada. Akadeemilise õhkkonna üks osa on loengus õppejõu vahetu kuulamine, ideede üle arutamine ja väitlemine. Ekraanil pole see sama. Liiatigi pole mikrofoniheli ühtlaselt hea, alati pole veebikaamerat või piisavalt kiiret internetti.

Teame ju, et ka žestikuleerimine võib avaliku esinemise puhul infot ja emotsiooni kanda. Arvuti kaudu – jah, see jääb vajaka.

Ka ei saa kaastudengitega lõppenud loengu üle arutleda. Vahel ju tahaks.

Mingi osa akadeemilisest õhkkonnast moodustavad õppehooned. On suur vahe, kas lähed loengusse näiteks ülikooli peahoonesse või ühiselamu teise tuppa, kas istud auditooriumisse või diivanile.

Osa üliõpilaselust on ka väljas käimine peale eksameid mõtteid tuulutamas või pidutsemas. Siinkohal tasub meelde tuletada, mis toimus Tartus augusti alguses, kui ööklubides ja lokaalides käinute seas levis viirus ja kartus nakatunud olla. Nüüd on alkoholi müügipiirangud Tartus lõppenud, ööklubid avavad uksi.

Ehk pole mõistlik pidutsemisega liialt hoogu minna, sest see võib väga valusalt kätte maksta. Ma ei kahtle, et kaugõppe kvaliteet paranes kevadsemestri kogemustest hüppeliselt, aga taga pole seda põhjust igatseda.

Tagasi üles
Back