Publik eelistab Vanemuises vaadata «Puhastust» ja kerget meelelahutust

Robin Hawdoni kirjutatud ja Andres Dvinjaninovi lavastatud «Sviit» esietendus Vanemuise väikeses majas sügisel 2008, kesksetes osades Marika Barabanštšikova (vasakult), Indrek Taalmaa ja Margus Jaanovits. Foto: Sille Annuk

Aasta lõppes, teine algas. Tehakse kokkuvõtteid, vaadatakse tulevikku. Eluteatris ja ka teatrielus. Nii raadio kui ka trükiajakirjanduse vahendusel. Meediast paistab, et Vanemuisel läks mullu mõnes mõttes väga hästi, aga teisalt mitte eriti.

Laupäeval võis Kuku raadio «Publikumärgis» Vanemuise teatri juht Paavo Nõgene Tallinna Linnateatri ja Rahvusooper Estonia juhtide kõrval läinud aastat kiites ütelda, et taas oli Vanemuine kõige külastatavam teater Eestis. Külastusi oli umbes 180 000.

Publikumenu saladus peitub Vanemuise juhi sõnul kolmežanrilisuses – ühe katuse all on tantsu-, muusika- ja sõnateater – ning repertuaarivalikus: eesmärk on pakkuda teatrielamust erinevas eas ja erinevate ootustega inimestele, nii kunstilise elamuse kui ka meelelahutuse otsijatele.

Publikumagnetid olid mullu muusikal «Helisev muusika» (30 etendust ja 21 265 vaatajat), tantsulavastustest kogus suurima publiku «Casanova» (13 ja 4483) ning sõnalavastustest «Puhastus» (32 ja 13 534).

Kolmežanrilisus on Vanemuises nagu Püha Kolmainsus kristluses või võrdkülgne kolmnurk koolilapse kotis. Võrdselt tähtsad on kõik kolm. Ja nii ongi, sest väga häid saavutusi on mullusest aastast välja tuua Vanemuisel kui muusikateatril ja kui tantsuteatril.

Siinkohal võtkem vaadelda siiski üks kolmest – sõnateater, mis on eesti teatri seisukohast kõige tähtsam.

Kriitikute teatriankeet

Ka kultuuriajakirja Teater. Muusika. Kino (TeMuKi) teatriankeedis, mis sedakorda ilmus detsembrinumbris, on vanemuislaste mulluse töö vaagimisel esiplaanil draamalavastused.

Eesti viie parima hulgas teatrihooajast 2010/2011, mida on TeMuKi ankeedis hinnanud 28 teatrikriitikut ja -uurijat, ei ole ühtki Vanemuise lavastust. Esimesel kohal on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi «The Rise and Fall of Estonia» (teater NO99) ja teisel kohal Peeter Jalaka «Gilgameš ehk Igaviku nupp» (Von Krahli teater).

Kolmandat, neljandat ja viiendat kohta jagavad John Boynton Priestley «Aeg ja perekond Conway» (lavastanud Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater), August Kitzbergi «Tuulte pöörises» (Andres Noormets, Rakvere teater) ja Anna Jablonskaja «Tühermaa» (Marat Gatsalov, R.A.A.A.M.).

Aga paljud vastanud on siiski Vanemuist meeles pidanud. Kõige rohkem kiidavad kriitikud Jaan Unduski kirjutatud ja Margus Kasterpalu lavastatud «Quevedot», enamasti kui teatriteksti, aga kiita saavad ka lavastus ning peaosalised Üllar Saaremäe, Hannes Kaljujärv ja Liina Olmaru.

Vanemuise repertuaarist tõstab mõnigi ankeedile vastanu esile Ain Mäeotsa lavastatud «Pekot» ning selle osatäitjaid Andres Mäharit, Merle Jäägerit ja Juss Haasmat. Paar korda nimetatakse ka Mati Undi tekstide lavastust «Viimnepäev», teisi Vanemuise lavastusi on kriitikutele meelde jäänud mõni üksik.

Ankeedis on draamalavastuste hulgas mitu korda mainitud ka erandlikult üht muusikatükki, Saša Pepeljajevi «Haldjakuningannat». Eks see ole märk Vanemuise kolmainsuslikust või kolmnurksest olemusest.

Raadiokuulajate arvamus

Teatrihuvilised saatsid oma arvamusi mulluste lavastuste ja lemmiknäitlejate kohta Vikerraadiole.

Kokkuvõttest (http://vikerraadio.err.ee/saade/teatrisse/3097) on lugeda, et raadiokuulajate meelest on kolm meeldivamat lavastust «Augustikuu» (Eesti Draamateater, Priit Pedajas), «Head ööd, ema!» (MTÜ Mõisateater, Vilja Palm) ning «Karin. Indrek. Tõde ja õigus» (Tallinna Linnateater, Elmo Nüganen).

Vanemuise lavastusi kümne esimese hulgas ei ole. Lemmiknäitlejate edetabelis on pilt pisut parem: Aivar Tommingas («Vihmamees», «Tabamata ime») on seitsmes ja Juss Haasma («Peko», aga ka Tartu Uue Teatri «Raudmees») üheksas. Naisnäitlejate esikümnes Vanemuisega seotud näitlejaid ei ole.

Viljakas pinnas siinse artikli kujunemisele oli Vanemuisest ekstra tellitud statistika etenduste ja vaatajate kohta aastail 2008–2011.

Kõige vanem lavastus praeguses mängukavas on «Elling», mille esietendus oli juba aastal 2006 Saksa Kultuuri Instituudi saalis. Detsembri lõpuni 2011 oli seda etendatud 35 korda 3133 vaatajale. Aastast 2008 on praeguseni mängukavas «Sviit», mille 70 etendust oli vaadanud 25 996 külastajat.

Muusikalavastuste vastu Vanemuise sõnateater siiski ei saa. Aastal 2008 lavale tulnud «Detektiiv Lotte» oli detsembri lõpuni laval käinud 87 korda ja kogunud 58 863 vaatajat.

Statistika ja teatrijuht

Uurides statistikat Vanemuise lavastuste kohta, tekkis küsimusi, millistest asjaoludest sõltub ühe või teise lavastuse etenduste arv.

«Kõikide repertuaaris olevate lavastuste etenduskordade arv sõltub publiku huvist,» selgitas Paavo Nõgene. «Teatrit tehakse publikule ja kui lavastusel on publikut, siis seda repertuaaris ka hoitakse. Loomulikult on menukamaid ja vähem menukamaid lavastusi, kuid eks me ju oska ette näha, mida kui palju planeerida.»

Kui kaua saab Vanemuine hoida mängukavas tõeliselt head draamalavastust – ka sel juhul, kui publikut käib etendustel vähe?

«See sõltub natuke sellest, kus majas etendus välja on tulnud,» ütles Nõgene. «Kui Sadamateatris, siis võib lavastust hoida repertuaaris ka siis, kui saalis on 50 tänuväärset inimest. Väikeses ja suures majas peaks külastajaid olema vastavalt 100 ja 200, sest muidu on kehv olla nii publikul saalis kui ka neil, kes on laval.»

Miks on «Elling» siiski püsinud repertuaaris juba aastast 2006 (poolteist aastat oli vahepeal pausi)?

«Hea materjal, hästi esitatud, väike saal,» vastas Nõgene. ««Ellingut» mängiti Saksa Kultuuri Instituudi saalis, kuhu mahtus alla saja inimese, enam-vähem sama palju kohti on lavastusel nüüd Sadamateatris.»

Miks on «Sviit» püsinud repertuaaris ühtejärge sügisest 2008 ja kogunud juba 70 mängukorda?

««Sviidi» fenomen on publiku selge huvi komöödia vastu. «Sviidi» järgmised etendused on sama hästi kui välja müüdud,» lausus Nõgene.

Miks kadusid väga kiiresti mängukavast «Gorgo kingitus», «Kuningas Richard III» ja «Maetud laps», olles ometi head lavastused?

««Gorgo kingitus» oli lavastuse kunstilise meeskonna soovil mängukavas suures majas, mis vähendas küll etenduskordade arvu, kuid publikut oli lavastusel igati soliidselt. Oleks «Gorgo kingitus» olnud vaatajate ees Sadamateatris, oleks etenduskordi olnud oluliselt rohkem. «Kuningas Richard III» ja «Maetud laps» said mõlemad täitsa korraliku etenduskordade arvu,» rääkis Nõgene.

Statistikast on näha, et aastal 2010 esietendunud «Puhastust» on etendatud detsembri lõpuks 45 korda ühtekokku 19 228 vaatajale. Mitmeks aastaks planeerib teater «Puhastuse» etendusi?

«Täpselt senikaua, kuniks jagub publikut,» sõnas Nõgene.

Võrdluseks: Eesti Draamateatri suures saalis suvel 2002 esietendunud «Eesti matus», mille on kirjutanud Andrus Kivirähk ja lavastanud Priit Pedajas, tuleb tänavu 22. jaanuaril vaatajate ette 187. korda. Seni on lavastust vaadanud 76 101 inimest.

Draamajuht ajab oma rida

Mida arvab publikumagnetite ja etenduskordade arvu ja muude sääraste suuresti rahateenimisega seotud asjade kohta Vanemuise draamajuht Urmas Lennuk?

«Olen Paavo vastustega väga nõus, sest nii see kõik ongi, ja imetledes ta konkreetsust, oskan lisada vaid, et siiski on momente, kus teatrijuht ja loomejuhid on oma ametiülesannetelt opositsiooni määratud,» märkis ta.

Draamajuht arvab, et kui on ikka mingi inimlikkust puudutav lavastus, mida küll kriitilisest piirist vähem külastatakse, mis aga annab trupile usu ja jõu olla inspireeritud, siis tuleb natuke riskida maksumaksja raha kulutamisega, et see loominguline tervis säiliks, mis on ühe draamatrupi eluspüsimiseks hädavajalik.

«See on investeering näitleja loomingulisse jätkusuutlikkusse ja tasub end järgmistel hooaegadel ka materiaalselt ära. Seega – maksumaksja ei kaota midagi,» selgitas Lennuk. «Muidu tekib trupis sisemise motivatsiooni küsimus. Majanduskriisi aastad on seda niigi kõvasti lõhkunud.»

Riskida on Lennuki sõnul tarvis seepärast, et muidu pole trupis homme lihtsalt enam kedagi, kes loominguliselt käivituks ja kellel oleks selleks ka kogemust. «See on investeering tulevastesse lavastustesse, helgemasse homsesse, paremasse maailma, millesse ma usun,» lisas ta.

Mis teeb ühe teatriteksti nii märkimisväärseks, et see võib tulla Vanemuise mängukavasse?

«Praegune majanduslik ebastabiilsus maailmas on viinud inimesed olukorda, kus nad vajavad tuge. Ja teater peab vaatajaile seda pakkuma. Julgust, jõudu, rõõmu ja ilu,» vastas Lennuk. «Praegu ei ole aeg pakkuda vaatamiseks antiiktragöödiat, mille keskmes on inimese jõuetus saatuse ees. Praegu on aeg pakkuda lootust ja elujõudu.»

See on üldine kriteerium. «Edasi tulevad mängu lavastaja, näitlejate kooslused, rollid ja kõik muu selline matemaatika. Siis muidugi ka raha,» rääkis Lennuk. «Kui on väga hea tekst, siis peab seal juures olema ka väga hea loomemeeskond, keda see asi väga huvitab. Ka vägisi võib armsaks saada, aga see on väga kulutav ja raiskav tee.»

Uued lavastused tulekul

Kuidas edeneb draamajuhi oma rea ajamine, kas muutub vaatajate eelistus ja mida arvavad kriitikud, saab näha juba tänavuse teatriaasta lõppedes. Veebruari alguseks on lepingud uuslavastuste tegijatega sõlmitud.