Ott Kiens: elurikkus Ihastes ja mujal (1)
/nginx/o/2021/01/19/13584711t1ha683.png)
9. september 2020, 00:00
/nginx/o/2020/09/08/13332745t1hdefc.jpg)
Kuus aastat tagasi sõitsin Hollandis rongiga 200 kilomeetrit, et ühele meditsiiniseminarile jõuda. Rongi teiselt korruselt avanes hea vaade Kesk-Euroopa riigile, mida nähakse pigem progressiivsena ja tuuakse eeskujuks. Rongi aknast vaadates vaheldus linn kanaliga, kanal karjamaaga, vahepeal kasvuhooned, ja veel linnasid ning kanaleid. Metsa ei olnud kusagil.
Möödus 100 kilomeetrit, siis 150. Vahetult enne sihtpunkti jõudmist tuli paari kilomeetri jagu 20–30 aasta vanust noorendikku. Paljudes Lääne-Euroopa riikides on aastasadade eest vaid hetkekasule mõeldes liialt palju metsi raiutud ning nüüd tegeldakse üüratult kuluka loodusmaastike taastamisega. Ei tahaks, et Eesti sama reha otsa astub.
Jah, kellelgi pole mastaapset plaani Eesti tühjaks raiuda, aga väärtuslikumad tükid on teada ja neid tuleb kaitsta. Meil on Ihastes mitu vahvat metsatukka, millest üht (aadressidel Hipodroomi 4 ja Männimetsa tee 3a) plaanitakse täis ehitada. Miks on see Ihaste metsatukk säilitamist väärt?
Metsa on läbi vaadanud Tartu ülikooli teadlased ja sealt on leitud kogu Eestis haruldasi liike. Metsas asub I kaitsekategooria taimeliigi mägi-piimputke populatsioon. Lisaks on metsast leitud Eesti punase nimestiku putukaliike, millest kaevurherilase Dinetus pictus asurkond on teadaolevalt kogu Eestis ainus. Ka teisi kaevur- ja liivaherilase liike on kogu Eesti peale teada vaid üksikud leiud.
Tartlastel on võimalus olla nutikad ja õppida teiste maade vigadest.
Ülemaailmselt ähvardab väljasuremine veerandit kogu maailma taime- ja loomaliikidest, sh putukad. Lisaks kahaneb metsikus looduses elavate liikide biomassi hulk iga aastaga, näiteks metsikute imetajate biomassi hulk on langenud arvutuslikult 82 protsenti võrreldes eelajaloolise ajaga. Selle kõige põhjusena nähakse eelkõige inimtegevusest tingitud elupaikade kadu.
Elurikkuse vajalikkuse võtab hästi kokku bioloogi E. O. Wilsoni tsitaat: «Elurikkus kui tervik moodustab kilbi, kaitstes nii iga liiki, kes koos selle moodustavad, sealhulgas meid endid.»
Väga lühidalt öelduna tagab elurikkus meile toidu, tervise, puhta õhu ja vee, viljaka pinnase, toormaterjalid. Lisaks tagab elurikkus ökosüsteemidele endile parema vastupanuvõime, ja lõpetuseks ärgem unustagem ka lihtsalt looduses viibimise positiivseid mõjusid, näiteks loomingulisuse ja mälu paranemine.
Ma olen kaugel sellest, et öelda, et me ei peaks linnas üldse ehitama. Tartu on ajalooliselt välja kujunenud linnaks ja ehitamine on linna arenguks väga oluline tegevus. Kas ei oleks aga mõistlik ehitada Tartus kusagil mujal, kui seal, kus on Eestis ainulaadsed elurikkad piirkonnad?
Uue üldplaneeringu eelnõus on kirjas: «Arvestades rahvastiku- ja elamuprognoosi on üldplaneeringus linnas tervikuna elamumaid piisavalt ja isegi suure varuga.» Seega maapuudus ei peaks probleemiks olema.
Kesk-Euroopa maad hakkavad teadlaste abiga ise ka aru saama, et nende elurikkust ja ökosüsteeme kahjustav toimetamine ei saa jätkuda ja vaja on seda muuta. Hea näide on Saksamaa ja selle tegevusplaan putukate kaitseks. Tartlastel on võimalus olla nutikad ja õppida teiste maade vigadest. Me teame, et Ihaste metsas asub elurikas piirkond. Kas poleks siis mõistlik seda elurikkust hoida?