Jüri Kõre: elurikkus nagu koronaviirus!

Jüri Kõre

FOTO: Arvo Meeks

Meile õpetatakse, et koroonaviiruse seltsis tuleb õppida elama, aga õppida tuleb ka seda, kuidas linnades päriselt elurikkust luua, mitte üksnes kampaania korras.

Viimased suved on tartlastele pakkunud ohtralt meelelahutust. Üle-eelmisel aastal õhutas tasuta ühistransport otsima uusi ujumise, marjakorjamise, matkamise kohti. Eelmise aasta hitiks olid loomulikult elektrijalgrattad. Koroonasuve konteksti pannes olid need inimeste hajutamise projektid.

Otsi kokku tõmbava suve püüdlus oli risti vastupidine. Inimesi kutsuti kokku kesklinna. Kui meeldib, külitad pargis ja loendad niitmata muruplatsil toimetavaid putukaid-mutukaid. Kui loodus ei kutsu, siis leiad tegevust Vabaduse puiestee asfaldil. Asfaldilembeseid oli rohuplatsil külitajatest mitu korda rohkem.

Elurikkuse edendamine ei pälvinud poolehoidu. Aga erinevalt Vabaduse puiesteel autorikkuse ohjeldamisest ka mitte suuremat kriitikat. Metsikuvõitu linnahaljastus pole midagi uut. Seda saab juba hulga aastaid nautida ERMi naabruskonnas! Kesklinna igavavõitu raudrohuplatsidest hoopis mõjusamalt reklaamivad liigirikkust poollooduslikud lilleaasad eri linnaosade kortermajade ja isegi mõne ärihoone naabruskonnas.

Elurikkus võidutseb mujalgi kui Tartu kesklinnas. Suvises uudistenappuses korjasid meediakanalid üles valitsuse teate Jõgevamaal 14 pargi ja aia kaitse alt välja arvamisest. Liigirikkuse ja korrastatuse asemele on neis valitsevaks saanud metsikus ja korratus. Elurikkus võidutseb!

Või kas ikka võidutseb? Kas kultuurmaastike, sealhulgas linna-, mõisa-, taluparkide allakäik ei ole samasugune kaotus, nagu mõni igavavõitu maastikku läbiva maantee serva puistu asemele tekkinud raiesmik?

Ükspuha millises Tartu linna otsas ka raiet tehakse, ametnikel on selle õigustuseks kolm argumenti. Et see on vältimatu. Et see on optimaalne. Et see on kompromiss. Viimane väide tühistab kaks esimest.

Nali naljaks. Praegustel elurikkuse edenemise ettevõtmistel Tartus ja mujalgi Maarjamaal puudub laiemasse konteksti pannes arusaadav eesmärk ja selge sisu. Argument näib olevat kaasaminek Gre­te Thun­bergi kohalike järgijate pinnapealsete arusaamadega.

Juhused on mind selliste kampaaniameistritega varemgi kokku viinud. Esimest korda 1997. aastal, kui Londonis õnnestus näha eriliste noorte teatritükki Amazonase vihmametsade hävitamisest ja hävimisest. See oli tänapäevastest, kerge hüsteeriavarjundiga aktsioonidest hoopis mõjusam. Mitte käskiv «Te peate tegema nii!», vaid kaasakutsuv «Me tahame teha nii!».

Suurtes saalides ja väikestes tagatubades lepitakse iga päev kokku mõni toredana tunduv eesmärk või tegevus, mis siis tavakodanike ette jõuab juba kohustusena. See on demokraatia argipäev! Mõnikord satub tagatubades kirjapandu sekka ka lubadusi. Ühe tähtsa, ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärkide linnahaljastust käsitleva dokumendi punkt 11 lubab: aastaks 2030 on see (linnahaljastus) jätkusuutlik, turvaline ja kõigile kättesaadav.

Spetsialistid on teinud tublit tööd ja hinnanud 400 Euroopa linna – Tartu nende hulgas, Lätist Jūrmala, Ventspils ja Daugavpils, Leedust juba kümmekond asulat – liikumist selle eesmärgi poole: haljastuse osatähtsus linna territooriumist, kättesaadavus 10 minuti jalgsikäigu raadiuses ja rohelise platsi keskmine suurus.

Keskmine kodanik peab Tartut roheliseks. Kriitiline kodanik muretseb rohealade ühetaolisuse ja vähenemise pärast. Viidatud uuringust vaatab tartlaste jaoks kahjuks vastu üsna keskpärane pilt: kõik, mis on roheline, ei ole spetsialistile võrdse kaaluga. Igasugused taskupargid, moodsad kõrbemaastikku matkivad kõrrelisepeenrad, kõik veerandist hektarist väiksema pindalaga taimi kasvatavad platsid ei ole uuringus üldse arvesse võetud. See võib küll olla maastikuarhitektuur, aga mitte haljastus.

Ühel ajal mitme eesmärgi (liigiline mitmekesisus ja liikide sobivus linnakeskkonda, erinevate kultuuriliste, spordi, vaba aja ja ka äriliste taotluste realiseerimise võimalus jms) täitmiseks peab haljasalal olema teatav suurus. Milline on see «optimaalne miinimum», jätaksin spetsialistide välja öelda.

Kui turistina käia Prahas või Stockholmis, võib neist linnadest jääda üsna kivine mulje. Kuid sealne keskmise haljasala suurus (50 hektarit) jääb Tartul (linnana, mitte omavalitsusena) aegade lõpuni saavutamata. Samas, vaid kahel protsendil Rootsi ja Tšehhi pealinna elanikest kulub lähimasse parki või aeda jõudmiseks rohkem kui 10 minutit.

Aga mis veelgi olulisem. Vaatlusperioodil, aastatel 2006–2016, on valdava osa uuringusse lülitatud linnade roheliste alade pind ühe elaniku kohta suurenenud.

Keskmine kodanik peab Tartut roheliseks. Kriitiline kodanik muretseb rohealade ühetaolisuse ja vähenemise pärast.

Ükspuha millises Tartu linna otsas ka raiet tehakse, ametnikel on selle õigustuseks kolm argumenti. Et see on vältimatu. Et see on optimaalne. Et see on kompromiss. Viimane väide tühistab kaks esimest. Tegelikult pole (raie) vältimatu ja pole optimaalne!

Linnasotsioloogia üks empiirilisi põhitõdesid on: elamukruntide parim naaber on parkmets, park või haljasala. Roheliste aladega piirnevad kinnistud on teistsuguse asukohaga kinnistutest kallimad. Seega tuleb ametnike väidetesse, et Ihaste männimetsast mõne lapikese päästmine on nende tohutu töövõit ja kinnistuomanike kingitus ühiskonnale, suhtuda ettevaatlikult. Iga puu, mis sealsetes metsatukkades raiumata jääb, suurendab müüki minevate naaberkinnistute hinda.

Mida mitmekesisem ja terviklikum on linnaosa haljastus, seda kõrgem on elamumaa üldine hinnatase. Tartu haljasalade üks tunnusjooni on üheülbalisus. Vähene elurikkus. Meie tunnustatud kaaslinlased on sel teemal väsimatult sõna võtnud. Elurikkuse ja ilu suurendamiseks linnas on lihtsaim tee eri aegadel õitsvate põõsaste istutamine. «Põõsapartei» kahe kõige kirglikuma esindajana meenuvad teadusemees Viktor Masing ja kirjamees Jaan Kaplinski. Seni on nende valgustustöö tulemusteta.

Nõukogudeaegne miilitsatarkus, et mida vähem põõsaid, seda vähem joodikuid avalikkuse silma all, suunab maastikuarhitektide ja haljastajate kätt siiani!

Kodanike otsustust ootava Tartu kaasava eelarve ettepanekute loend on pikk. Mõne idee teostamine mõjutaks meie elukeskkonda rohkem, teise vähem. On ka üks tõeliselt mastaapne plaan. Tuhande uue põõsa istutamine Tartu haljasaladele. Seda tasuks toetada, sest see on lihtne, kuid tulemuslik tee suurendada meie linna rohelist rikkust.

Tagasi üles
Back