Teemandi ja naeru jaht

Pangaametniku Warreni (Karol Kuntsel) teed ristuvad teemandiröövlitega liitunud vangivalvuri Cooperiga (Ragne Pekarev). Foto: Heikki Leis/Vanemuine

Ma juba täiega ootan seda pangaröövi! Nii karjuvad tegelased lavastuse alguses üksteise järel. Publikki ootab, on juba pool aastat oodanud, sest 14. märtsil jäi esietendus eriolukorra tõttu ära. Kuid kas ootamine on seda väärt, sõltub suuresti ka vaatajast.

Juba esimese kümne minutiga on selge, et «Pangaröövis» on kasutatud palju klassikalisi komöödiavõtteid: üle võlli karakterid, pidev sagimine, tegelaste ümberkehastumine, mees kleidis, tagaajamine hoogsa taustamuusikaga. Publik naerab, kuid üsna pea tekib tunne, et need võtted pole vürtsi lisamiseks kavalalt muu tegevuse hulka peidetud, vaid kogu lavastus ongi vaid rida klišeesid, mille puhul on teada, et need ajavad inimesi naerma.

Pidev sagimine