Joanna Hoffmann: uus kultuurikeskus päästab kunstimuuseumi kammitsaist

Joanna Hoffmann Foto: Kristjan Teedema

Tartu kunstimuuseumi kogud võiksid märksa rohkem jutustada, kuid senistes ruumides on kitsas nii kunstil kui ka inimestel.

Viimase nädala jooksul on Tartus ohtralt elevust tekitanud asjaolu, et linnavalitsus esitas riigikogule taotluse nimetada Tartu südalinna kavandatav kultuurikeskus riiklikult tähtsaks ehitiseks. Hoonesse on planeeritud Tartu kunstimuuseum, linnaraamatukogu ja 500 istekohaga mitmeotstarbeline saal. Küsimusi on tekkinud palju, diskussioone mitmesuguseid ja arvamusi on seinast seina. Mina soovin vastata eelkõige sellele küsimusele, mida võidab külastaja sellest, kui kunstimuuseum saab uued ruumid.

Tartmus tegutseb väga toredas viltuses majas, mis on armas ka kollektiivile endale. Paraku on seal vähe ruumi ning mööda kitsaid treppe on paljudel liikumisraskustega inimestel keeruline või võimatu liikuda.

Uues hoones hakkab olema küllaldaselt ruumi, et manööverdada edukalt ratastoolis või lapsevankriga, ja igal juhul tuleb korralik lift neile, kes mööda treppe turnida ei taha või ei saa. Viltusest majast kiviviske kaugusele planeeritud kultuurikeskuse asukoht on aga täpselt sama hea kui praegu: otse linna tuksuvas südames jääb see paljude inimeste loomulikule liikumisteekonnale.

Mitmeotstarbeline hoone pakuks külastajale ohtralt lisaväärtust, sest hästi kujundatud avalik ruum on mõnus koosolemise ja -tegutsemise paik. Ühekorraga saaks käia nii raamatukogus, kohvikus kui ka muuseumis, õhtupoole näiteks kontserdilgi.

Viltuses majas valitsev ruumipuudus ei ole õhust võetud mure. Nimelt koosneb Tartu kunstimuuseumi rikkalik kunstikogu enam kui 20 000 unikaalsest autoriteosest, mille hulgas on üle 4000 maali, üle 1600 skulptuuri ning üle 200 nüüdiskunsti teose.

Johann Köler, Konrad Mägi, Eduard Wiiralt ja Karin Luts klassikutest ning Jaanus Samma, Eike Eplik ja Kris Lemsalu nüüdisautoritest on vaid mõned kollektsioonis esindatud nimed, keda uhkusega mainida.

Meie kogude suurust ja tänasel kunstiväljal tegutsevate kunstnike hulka arvestades suudaksime enamat.

Galeriiruumides, mida on muuseumil vaid veidi üle 500 ruutmeetri, püüame pakkuda võimalikult mitmekesist näituseprogrammi alates ajaloolisest ning lõpetades kõige moodsama ja värskema kunstiloominguga. Näitame teoseid enda kogust, erakogudest ja ka kohaspetsiifilisi installatsioone.

Möödunud aastal terve maja täitnud näitusele «Pallas 100. Kunstikool ja kultus» mahtus umbes 250 teost. Tegu oli päris tihedalt kujundatud väljapanekuga ja see koosnes üsnagi väikestest töödest. Enamasti mahub viltusse majja korraga väljapanekule veel vähem kunstitöid.

Meie kogude suurust ja praegusel kunstiväljal tegutsevate kunstnike hulka arvestades suudaksime enamat.

Uus hoone võimaldaks kunstimuuseumil koostada korraliku püsiekspositsiooni, mis jutustaks Eesti kunstiajaloost ning tooks lisaväärtusena esile meie piirkonna eripärad. Südalinna kultuurikeskuses on selleks ette nähtud täiesti omaette ruumid, milles on saavutatavad sobivad temperatuuri- ja niiskustingimused. Sobilik keskkond on tarvilik selleks, et kunstiteosed säiliksid ja et neid oleks ohutu näitusel eksponeerida. Praegu pole aga ei ruumi ega tingimusi sellise näituse loomiseks.

Püsiekspositsioon võimaldaks omakorda tuua muuseumi publiku- ja haridusprogrammi täiesti uuele tasemele. Praegu on meie näitused liiga lühikesed selleks, et ette võtta ajamahukaid projekte, nagu põneva ja nutika liitreaalsuse loomine näituse keskkonda või muuseumituurid pimedatele.

Tõsi, me teeme jõudumööda kirjeldustõlkeid vaegnägijatele, ent muuseumi külastamise kogemust on meil neile lühikeste näituste tõttu keeruline pakkuda.

Professionaalset, mahukat ja õige kliimaga galeriid oleks muuseumile vaja ka selleks, et saaksime korraldada rahvusvahelise kunstiklassika näitusi. Moodsamat kunsti välismaalt, eelkõige installatsioone, skulptuure, fotosid ja videoid näitame juba praegu korrapäraselt.

Väga põnev oleks tuntud ajalooliste autorite isiku- või rühmanäitustel kõrvutada kohalikku kunsti välismaisega. Võttes veel kord näiteks juba mainitud Pallase juubeli näituse, oleks paremates tingimustes olnud võimalik tuua publiku ette ka Konrad Mäge või Ado Vabbet mõjutanud kuulsate Lääne-Euroopa kunstnike teoseid samast perioodist. Tegutsesid toona ju näiteks Picasso, Kandinsky ja Matisse. Viimast oleks väga vahva kombineerida näiteks Karl Pärsimäega. Näiteid ja ideid leiduks veel ja veel.

Praegused ruumid jäävad kitsaks ka lisategevustele. Üritustele pääseb korraga kuni kolmkümmend inimest. Kui hästi kokku suruda, siis ehk mõni rohkemgi. Mõnikord jääb muidugi ruumi üle, sageli aga kahjuks puudu. Augustis olnud vestlus-näitusel «Vaikus» koos kuraatorite Eero Epneri ja Jevgeni Zolotko ning kunstiteadlase Maria-Kristiina Soomrega paraku ei pääsenud kõik soovijad kuulama. Takistuseks polnud koroonaga kaasnev nõue inimesi hajutada üksi, sest tahtjaid olnuks veel rohkem.

Meenuvad ka Enn Lillemetsa ja Eero Epneri ülipopulaarsed näitusetuurid mullu ja tunamullu, mil inimesed ei mahtunud esinejaga samasse ruumi lihtsalt ära. Samasugune mure on ka töötubade ja lastelaagritega, sest meie haridusklass on pisike, ent Tartus on kunstihuvilisi lapsi palju rohkem. Uues südalinna kultuurikeskuses saaks põnevate esinejate ülesastumisest osa palju suurem arv külastajaid kui vaid paarkümmend.

Sobilik keskkond on tarvilik selleks, et kunstiteosed säiliksid ja et neid oleks ohutu näitusel eksponeerida

Arenguruumi on ka Tartu kunstimuuseumi raamatukogul, mis on oma enam kui 28 000 säilikuga Lõuna-Eesti suurim kunstiraamatute kogu. Sellele lisandub mahukas arhiiv, milles on eriti põnevad isikukogud. Meie raamatukokku pääseb vaid etteregistreerimisel, sest büroopinna puuduse tõttu on mitmete töötajate lauad raamatukogus ja turvalisuse kaalutlustel ei ole võimalik igaühel niisama raamatukogus ringi uudistada.

Oleks aga ju väga tore ja oluline, et külastajad saaksid tulla ja minna nii, kuidas on tahtmist, ning vaadata ja uurida raamatuid omas tempos. Samuti on väga tähtis, et raamatukogu võimaldaks tudengitele ja uurijatele kohapeal töötamiseks vajalikke tingimusi.

Koostöös linnaraamatukoguga loodaks uude hoonesse mitmekesised ja mugavad võimalused raamatuid lugeda, uurimistööd teha ja niisama väärt kirjanduse seltsis aega veeta.

Ent olmemurede lahenemine poleks uue hoone puhul ainus positiivne nähtus. Väga imeline tundub südalinna kultuurikeskuse projekt ka selle poolest, et asutuste vahel tekiks hoones tegevuspõhine ja sisuline lõimumine.

Vaid mõni nädal tagasi otsis meie kuraator taga ruume, kus saaks teha näituse «Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu» sümpoosioni ja näidata sellega kokku sobivaid filme. Samas hoones asuv saal olnuks suureks abiks.

Raamatukoguga tahaksime koos teha mitmekülgseid haridus- ja publikuprogramme, miks mitte ka lastelaagreid, töötubasid ning viktoriine.

Kunst ja kirjandus asuvad teineteisele nii lähedal, et ühte majja kokku tuues täiendavad ja toetavad need üksteist veel võimsamalt. On viimane aeg teoks teha juba teist aastakümmet sepistatav ühishoone plaan!