Peeter Olesk: kuidas sinu poole pöörduda?
Kas Svetlana Grigorjeva ikka saavutas soovitu?

Peeter Olesk

FOTO: Margus Ansu

Kuidas kõnetada ja kus, määrab sageli tulemuse. On küsitav, kas Svetlana Grigorjeva kõne presidendi roosiaias täitis soovitud eesmärki.

Lõppema hakkaval suvel sain ma hulga kirju ja võtsin vastu mitu telefonikõnet, mille algul pöörduti minu nagu vana semu või kambajõmmi poole. Kirjad tulid ametiasutustelt, kõned proovireisijatelt ilma proovita. Üks vana­mammi helistas ja tahtis teada, kas ta räägib Peetriga. Ütlesin seepeale, et neid Peetreid on mitu miljonit, kust võin mina juba ette teada, et see õige olen just mina.

Järgnevast selgus, et ilmselt olen, sest mammi esindas üht jaemüügiketti, mille püsiklient ma tõepoolest olen, aga nüüd seisis probleem selles, et minu kliendikaardi kehtivus hakkavat otsa saama ning kas ma tahan seda aega pikendada või mitte. Pikendamine ei maksvat midagi, vaid toovat üksnes sisse, sest tema eest võin ma valida kolme kingituse vahel. Valisin nende hulgast ühe, millest võiks tõesti kasu olla, kuid et selles veenduda, peaksin ma enne kingitust proovima. Ei, seda pole ette nähtud.

Riskisin, sain pakikese kätte ja avastasin, et kingituse kasutamiseks peaks mul olema kodus mitmesugust elektroonikat. Kõigest sellest meil juttu ei olnud. Kohe üldse ei olnud meil juttu proovireisijanna isikunimest, ei koos isanimega, kui ta oleks olnud venelanna, ega perekonnaseisuga, kui ta oleks olnud inglanna.

Minu meelest on see «Kas ma räägin Peetriga?» vale! Minusugust ta ei alanda, mammit küll. Mammi helistas tema jaoks ikkagi võhivõõrale, kuna me ei ole teretuttavadki, ja oleks esmalt pidanud ütlema, mis nime ta kannab ja missugust asutust ta esindab. Kliendikaardi või mistahes teise asjaajamiskaardi kehtivuse peatne lõppemine ei ole mingi lüüriline isiklik asi, sest ta on ametliku asjaajamise möödapääsmatu kaasnähe. Kõnealusel juhul oli firmal sellekohane koolitus oma personalile jäänud lihtsalt tegemata ja kui ma siin jätan firma nimetamata, siis üksnes seetõttu, et sääraste firmade loend tulnuks väga pikk.

Ainuski nendest firmadest ei tea, mida mul tegelikult vaja läheb. Otse vastupidi, enamalt jaolt pakutakse mulle kraami, mida ma kohe üldse ei vaja ning mille kohta peaks tarvitama sõnaleidliku luuletaja Mart Raua värssi: «Olgu olemata.»

See, mille vastu tuleb sõdida, on olukord, kus demokraatia ja võim toimivad teineteisest lahus ja peaministrist püütakse teha erakondliku tasakaalu asekantsler, kuna õiguskantsler meil juba on.

Ma ei ole firma jaoks katsejänes ega laborirott, ma olen kodanikuühiskonna liige. Mitte rohkem, kuid ka mitte vähem.

Nädalapäevad hiljem leidsin arvuti ekraanilt sõnumiku, mille oli saatnud perekonnasõbrast arstitädi. See algas mulle täiesti ootamatult: «Tervitused mu intellektuaalid!» Nii haruldane pöördumine pani meid mõlemaid Sirje Oleskiga mõnusasti naerma. Esiteks polnud see põrmugi pahatahtlik, teiseks teadis arstitädi täpselt, kellele ta kirjutab ja kolmandaks ei keela vähemasti mina olla arstil isiklik.

Arst, eriti raskete haigete arst saab südamest naerda võrdlemisi harva, eriti veel patsiendi juuresolekul. Seekord ta sai – esiti siis, kui kirjutas, teiseks siis, kui ma talle meie tundmusi kirjeldasin. Järelikult võib küll pöörduda ka mitte nimepidi ja ilma tiitleid ning auastmeid üles lugemata. Pole tarvis muud kui pidada teine mees ka meheks (ma ei vääna kõnekäände).

Seda kentsakam oli internetist lugeda praegusele sotsiaalministrile Tanel Kiigele omistatavat hoiatust «Käed eemale Sveta Grigorjevast!».

Kõigepealt on selle noore naise eesnimi Svetlana, mitte Sveta, ja teiseks – kes need on, kes on ähvardanud Svetlana Grigorjevale kättpidi kallale minna? Kui see oli ministripoolne hoiatuslask õhku, siis minu teada ei kuulu sotsiaalminister ühtegi julgestusteenistusse. Seda, mida ta tegi, nimetatakse diplomaatilise protokolli piires ülereageerimiseks, ehkki teisel viisil, kui tegi seda Svetlana Grigorjeva ise, kui ta Paunvere köstri kombel moraali luges.

Ma ei ütle, et probleemid olid valed või et täiesti vale oli koht, kus neid esile tuua. Iseasi, et probleemid jäid konkreetselt sõnastamata ja Svetlana Grigorjeva unustas ära, et külalisel ei saa olla suuremaid õigusi kui pererahval.

Mis probleemid need õieti olid? Mulle jäi mulje, nagu oleks noor naine tahtnud öelda, et on ohtlik, kui meil Eesti Vabariigis valitseb mitmekihiline segregatsioon. Mitte inimeste lahutamine erisuguste tunnuste alusel, vaid inimeste sihipärane hoidmine üksteisest võimalikult eraldi. Võib-olla on ta seda lasnamäelasena näinud. Mina nägin seda esimest korda Ameerikas Los Angelese külje all kohas, mis kannab nime Thousand Oaks, 1992. aasta suvel ühes kodus, kus peremees oli Petserimaa eestlane, perenaiseks tema abikaasa, kes oli filipiinlanna.

Mustanahalistesse suhtus meie võõrustaja nagu omasugustesse. Segregeerivalt suhtus tollal juba vana mees aga … jaapanlastesse, kes meie peremehe meelest rõhutasid ise ühtaegu nii oma elitaarsust kui ka tõrjutust valgete ameeriklaste ehk meie käsituses peaaegu nagu jänkide suhtes.

Ei, ta ei kutsunud üles genotsiidile ega õigustanud tuumapommirünnakuid. Ta ei tahtnud mingit massilist deporteerimist. See, mis teda ärritas, oli sundus jagada kultuurilist ruumi niisuguste inimestega, kelle keelt ta ei mõistnud ja kelle kombed olid talle võõrad. Ta tahtis, et jaapanlased elaksid Jaapanis, mitte ei käsitaks USA läänerannikut nagu teatavat ühisvara.

Ma ei ole firma jaoks katsejänes ega laborirott, ma olen kodanikuühiskonna liige. Mitte rohkem, kuid ka mitte vähem.

See, hoidumine oma kasti seinte vahele ning inimeste surumine sinna tagasi, ongi üks segregatsiooni põhilisi tunnuseid, mis Eestis ja eestlaste keskel on korduvate okupatsioonide väga halb tagajärg. Et seda mõista, selleks ei pea olema üksik vaba radikaal. Tuleb lihtsalt tunda Inglise ja Prantsuse koloniaalpoliitikat, eestlaste, nagu muide ka valgevenelaste küüditamise ajalugu ning seda, mis toimub praegu Kesk- ja Lõuna-Aasias.

«Segregatsioon» on täiesti ekslik sõna nende jaoks, kes seda ei poolda ja kes on selle vastu. Svetlana Grigorjeva oleks talitanud võrreldamatult õigemini, kui ta oleks kasutanud semantilist välja «võõrandumine». Vene keeles ei ole see üldsegi mitte juurdunud ja enesestmõistetav sõna-alus, sest seal tarvitatakse seda marksistlikus ja materiaalses tähenduses.

Võõrandumine võimust viib selleni, et võim püsib paigal ning nõukogude korra lõpul nimetatigi seda stagnatsiooniks. Stagnatsioon omakorda muudab inimese väikeseks ning alandlikuks. Sa pead olema rahul, sa pead saama üle, sa pead sammuma esirinnas! See on see, millest tuleb jagu saada nagu rakvere raipest.

Kuidas? Näiteks nii, et Eesti Vabariigi president või tema pressiesindaja on siiski esimene, kes oma kaaskodanikele teatab, et president võib olla valitud ühe üleeuroopalise poliitilise organisatsiooni täitevjuhiks, mitte et esmalt kuulevad inimesed mingit kõmu kas kolmandatest või veelgi tagapoolsematest allikatest ja ametlik ehk omasuuline selgitus järgneb alles kunagi hiljem.

Me teame Suurbritannia kuningakojast palju rohkem kui Eesti Vabariigi presidendist ning Hispaania monarhile on avalik arvamus koos kehtiva põhiseadusega märksa siduvam kui Eesti Vabariigi valitsusele ja peaministrile, kelle iseseisvus on üsna näiline. See, mille vastu tuleb sõdida, on olukord, kus demokraatia ja võim toimivad teineteisest lahus ja peaministrist püütakse teha erakondliku tasakaalu asekantsler, kuna õiguskantsler meil juba on.

Kas Svetlana Grigorjeva sai selle, mida ta oleks võinud tahta? Arvan, et ei saanud. Ta oleks võinud tahta produktiivset dialoogi, kuid sai mitte kollektiivse ülesvõtte, vaid üksikportree. Selline pannakse kas muuseumisse või oksjonile.

Tagasi üles
Back