Heiki Lill: miks ehitaja ehitada ei taha?

Heiki Lill Foto: Kristjan Teedema

Eesti ehitusettevõtjate liit on saatnud neljale ministrile kirja, milles avaldab soovi, et riik asuks ehitama. Soovi põhjus on väidetav ehitussektori madalseis ning kartus, et tulevikus ei ole ehitajatel leiba laual – koroonakriisist tingitud seisak ja tagasiminek.

Säärast uudist lugedes kerkivad kulmud kõrgele ning ei taha kuidagi alla langeda. Miks? Olen korteriühistu juhina viimased kaks aastat näinud kurja vaeva ehitussektoriga. Probleem on maja ees olevas parklas või täpsemalt sellelaadses moodustises.

Kunagisel ajal on seda parklat laiendatud ning selleks on kasutatud ajutise lahendusena asfaldi freespuru. Kuna ajutised lahendused on väga pikaaegsed, siis see inetu moodustis on ilutsenud meil akende all juba mitu aastat koos oma muhkude ja lohkudega. Vesise ilma korral ka lompidega, mis lastele küll meeldivad, kuid majaelanikele tekitavad meelehärmi. Ei aita ka selle höövliga silumine – esimese suurema vihmaga on kõik ilusti tagasi.

Möödunud aasta kulus parkla projekteerija leidmisele. No kuidagi ei ahvatlenud inseneribüroosid 1600-ruutmeetrine parkla. Lubati küll, aga tähtaeg lasti üle ning siis kadus huvi hoopis. Sel talvel aga õnnestus projekteerija leida. Suve keskpaigaks sai ka projekt valmis ja kooskõlastatud.

Milleks peaks riik hoolima ja toetama sektorit, mis ise endast ei hooli ega järgmisele aastale ei mõtle?

Tartu linn on toetanud parklate renoveerimist nii, et tasub kuni poole ehitushinnast. Nõue on, et oleks vähemalt kolme ehitaja hinnapakkumine. Linnale taotluse esitamise tähtaeg on augusti lõpp. Siis saab selle järgmise aasta eelarvesse sisse kirjutatud. Muidugi juhul kui linnal selleks raha on.

Juuli lõpus saatsin entusiastlikult kümmekonnale ehitusettevõttele hinnapäringu. Vastuseid sain täpselt ühe. Helistasin veel ettevõtted üle – vastuseid on endiselt sama arv.

Panin ka hange.ee keskkonda hinnapäringu üles. Vastuseid olen säält saanud ümmarguse nulli.

Olen saanud selguse, et 1600 ruutmeetri suuruse parkla aluse torutööde ja parkla laiendamine 2000 ruutmeetrini ei ole Eestis säärase mahuga töö, mis paneks ehitusettevõtteid vaeva nägema. Kusjuures sellest ainumast hinnapakkumisest on näha, et tegu pole just kõige väiksema summaga. Kuna loodan siiski pakkumusi saada, siis siinkohal seda pakkumuse summat ei avalda.

Kuid siit tõstatub küsimus: milleks peaks riik hoolima ja toetama sektorit, mis ise endast ei hooli ega järgmisele aastale ei mõtle?