Viiking Sven ja tema koht muutunud väärtustega maailmas ehk Legendide langemine

Paavo Kangur oma raamatuga «Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi». Foto: Margus Ansu

Kirjutades Paavo Kanguri tänavusuvisest üllitisest «Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi», mis viib lugeja viikingiaegsele Hõbevalge teele, tekib kaks maailmavaatelist poolust. Esiteks suhestumine teiste teostega meie korduvalt ülesküntud kirjanduspõllul. Teiseks raamatu sõnum tuleviku jaoks ja küsimus, kas tegemist on murdelise teosega meie väikse talurahva sisenemisel sooneutraalsesse globaalmaailma.

See raamat on naer läbi pisarate, hoogsalt kulgev lugu, mis viib mitmetele maadele ja meredele. Lugu haaras kaasa ja tekitas lugedes lausa sürrealistliku fiilingu. Tekst voolab ja lugu kerib ennast ise edasi ning kannab lugeja oma laineharjal ühest seiklusest järgmisesse. Kirjanik tabab ilmalike inimnõrkuste olemust: himud, hirmud ja edevus viivad tegevust edasi. Kirjanikul on jumalik oskus juhatada juhust.

Sündmusi käivitavad üldjuhul ilge pohmell ja kontrollimatu sugutung. Olgu siis raamatukangelaste seiklused Küprosel või kelmikas üheöösuhe. See jääb kauaks meelde ja tekitab küsimuse: kes on vene vägilase Ilja Murometsi isa, kas tõesti Tarto ärimees hüüdnimega Kalevipoeg?