Sundida oma daame jalutama kehva suusailmaga kusagilt kaugemalt, nagu linnal plaanis, on samuti osa teatrielamusest. Ja mitte positiivne osa sellest.
Ehk kokkuvõtvalt: füüsiliselt on ruum mugavaks parkimiseks olemas, vaja on lihtsalt asju korraldada.
Pakkusin oma ettepanekuid Vanemuisele, linnavalitsusele, parkimise korraldajale. Vastuse sain vaid viimaselt, kus pikalt põhjendati, miks tehtud trahv oli seaduslik – nagu ma silbigagi oleks seda vaidlustanud. Linnavalitsusest tuli automaatvastus, et Marleen ja Piret on ära. Ma ei tea, kes nad on, miks masin nende nimel mulle vastas ja mis edasi võiks sündida. Vanemuine ei vastanud üldse.
Niisiis kordan: lahendus leida oleks linnavalitsuse ja Vanemuise endi huvides – ühel lugupidamine oma teatri vastu, teisel hoolimine oma publikust. Seda enam, et linnapea ise on Vanemuise nõukogu liige. Seda enam, et uus väikelinnast tulnud juht saab ilmselt asjast paremini aru ja suurepärase dirigendi äraajamise korvamiseks on vaja ka head teha.
Lugupeetud liikluse korraldajad, töötage veel! Miks teie mõte nii krambis on? Kasutage kõigepealt ära alad teatrimajade ümbruses, kus tööpäeva ajal on parkimise keeld mõttekas, aga õhtusel ajal täiesti mõttetu. Sundida oma daame jalutama kehva suusailmaga kusagilt kaugemalt, nagu linnal plaanis, on samuti osa teatrielamusest. Ja mitte positiivne osa sellest. Soovitan teil mõtelda karbist välja (kui väljenduda popilt ja noortepäraselt).
Võite ju öelda, et mida üks tegelane maalt siin ninatargatseb. Aga Vanemuine pole ainult Tartu asi, see on läbi ajaloo olnud Eesti asi ja ka mittetartlastest eestlastele läheb sellega seotu vägagi korda.