Juhan Telgmaa: kust algab teater? Parkimisest!

Juhan Telgmaa Foto: Vooremaa

Teater ei alga ega lõpe enam riidehoiuga. Ta algab ja lõpeb auto parkimisega. Kui tuled maalt. Igaveseks on möödas see õnnelik aeg, kus kolhoosi buss tõi meid teatri treppi ja võttis pärast etendust sealtsamast ka peale. Nüüd ei saa autota kuhugi. Alati peab alla suruma mingi ahistatuse, kui plaanid teatrisse-kontserdile tulla – kuidas oma daamid vihmavarjust, vahetusjalanõudest ja pikast kõndimisest säästa ja kuhu auto jätta. Ja etenduse ajal peab samuti tundma mingit alateadlikku häiritust, kuna autot polnud jälle panna mujale, kui jätta kuhugi päris- või poolillegaalselt.

Kuni lahenduseks peetakse vaid järjekordseid parkimise keelualade laiendamisi, tuleb ükskord piir, kus tõepoolest ei suuda enam ületada nördimustunnet ja teatrisse jääb tulemata. See kõik oleks lahendatav, kui linn ja Vanemuine hooliks.

Kas Vanemuise tänava tühje alasid ei võiks ehk õhtul rakendada teatripubliku parklana? Foto: Juhan Telgmaa

On olemas lihtsaid lahendusi, mis annaksid tubli leevenduse. Vaadake juuresolevat pilti, tehtud kohe pärast etendust. Otse teatri juures on tühi ruum, lisaks tänavaääred, kuhu mahuks poolsada autot. Ometi tegi usin ametnik seal trahvi, sest seal on parkimine keelatud. Miks keelatud? Aga selle pärast, et tööajal segaks parkivad autod seal elu. Jumala õige. Aga miks mitte muuta seda tühjust etenduste õhtusel ajal, kui see ei sega mitte kedagi, teatri parklaks? Pange üles viidad ja teatri fuajeesse pärast piletikontrolli masin, kus saaks parkimise registreerida ja asi olekski tehtud.

Vanemuise ülemine parkla on enne kontserte või etendusi alati punnis täis. Aga pärast on seal alati 40–50 vaba kohta. Miks mitte reserveerida seda etenduste-kontsertide õhtuks Vanemuise publikule? Kui lihtne oleks üles seada tabloo, mis näitaks, millal on parkla reserveeritud teatrisse tulijaile! Mis lihtne oleks sissepääsule panna masin, mis loeb etenduse pileti ribakoodi ja siis sisse laseb! Muul ajal olgu parkla loomulikult kõigi kasutuses. Kas tellida parkimiskoht ette või aitab piletist, on nüansiküsimus.

Ometi ei tahaks parkimise eest maksta. Mitte et maalt tulek on nagunii lisakulutus ja rahast kahju, vaid see on jälle tundeküsimus. Umbes sama kohatu oleks maksta ooperis tualeti kasutamise eest.

Sundida oma daame jalutama kehva suusailmaga kusagilt kaugemalt, nagu linnal plaanis, on samuti osa teatrielamusest. Ja mitte positiivne osa sellest.

Ehk kokkuvõtvalt: füüsiliselt on ruum mugavaks parkimiseks olemas, vaja on lihtsalt asju korraldada.

Pakkusin oma ettepanekuid Vanemuisele, linnavalitsusele, parkimise korraldajale. Vastuse sain vaid viimaselt, kus pikalt põhjendati, miks tehtud trahv oli seaduslik – nagu ma silbigagi oleks seda vaidlustanud. Linnavalitsusest tuli automaatvastus, et Marleen ja Piret on ära. Ma ei tea, kes nad on, miks masin nende nimel mulle vastas ja mis edasi võiks sündida. Vanemuine ei vastanud üldse.

Niisiis kordan: lahendus leida oleks linnavalitsuse ja Vanemuise endi huvides – ühel lugupidamine oma teatri vastu, teisel hoolimine oma publikust. Seda enam, et linnapea ise on Vanemuise nõukogu liige. Seda enam, et uus väikelinnast tulnud juht saab ilmselt asjast paremini aru ja suurepärase dirigendi äraajamise korvamiseks on vaja ka head teha.

Lugupeetud liikluse korraldajad, töötage veel! Miks teie mõte nii krambis on? Kasutage kõigepealt ära alad teatrimajade ümbruses, kus tööpäeva ajal on parkimise keeld mõttekas, aga õhtusel ajal täiesti mõttetu. Sundida oma daame jalutama kehva suusailmaga kusagilt kaugemalt, nagu linnal plaanis, on samuti osa teatrielamusest. Ja mitte positiivne osa sellest. Soovitan teil mõtelda karbist välja (kui väljenduda popilt ja noortepäraselt).

Võite ju öelda, et mida üks tegelane maalt siin ninatargatseb. Aga Vanemuine pole ainult Tartu asi, see on läbi ajaloo olnud Eesti asi ja ka mittetartlastest eestlastele läheb sellega seotu vägagi korda.