:format(webp)/nginx/o/2020/09/01/13314018t1h40ec.png)
Albu vallas 30. jaanuaril 1878 sündinud Anton Hansen, kellest hiljem kujunes A. H. Tammsaare nime all tuntuimaid eesti kirjanikke, õppis 1898–1903 Hugo Treffneri gümnaasiumis ja debüteeris kirjanikuna 1900 Postimehes jutustusega «Kilgivere Kustas». See ilmus 1.–7. septembrini järjejutuna. Pealkirja juures oli autori nimemärk A. H. ja žanrimääratluseks uudisjutt.
«Kilgivere Kustas oli kõige rikkam mees Aruksaare kantnikkude hulgas. Kõik läks tema käes hästi korda. Teised vaatasid kadedusega tema pääle ja rääkisid, et Kustasest enesest ei pidada suurt asja olemagi, aga ta teinepool Krõõt – vaat, see on inimene, kes seda asja kõik nii hästi ajab,» alustab Anton Hansen jutustust.
Lõpp on leinaline, Kilgivere Kustas on surnud. Tema viimsele teekonnale saatjaid on kümmekond.
«Krõõt ei nuta; vist on ta silmad kuivaks jäänud. Ta vahib muidu pooltöntsilt kirstu pääle. Päikene paistab soojasti ja mängitades. Puusärk lastakse hauda. Lapsed viskasid esimeseks märga mulda kobinal oma isa pääle. Kole ja hirmus on see hääl kaldal olijatele. Aga mis ühele hirmus, see on teisele nii armas. Tugevad meeste käed teevad varsti hauakünka ülesse. Valge rist üheainuma kuuseokstest pärjaga seisab nagu kodus tundes teiste hulgas. Matuselised lähevad ära ja jälle on surnuaed nii vaik ja vagane, ainult kevadine päikene helgib mängitades mõne raudristi plaadil, mis uhkesti puuristide keskel seisab. Linnu laulmine kostab lähedalt metsast. Kui hää ja armas on siin lihtsal, iluta matmisepaigal.»
Anton Hansen suri 1. märtsil 1940 umbes kell 17.45 Tallinnas oma kodus kirjutuslaua taga. Kirjaniku viimsele teekonnale saatmine Metsakalmistule oli väga rahvarohke.
Pärast Postimehes ilmumist mitu korda kaante vahele trükitud jutustus on lugejate ette tulnud ka vähemalt kolmel korral e-raamatuna: 2012 (kirjastanud Futu Print), 2015 (Eesti Rahvusraamatukogu, siinses uudises on tsiteeritud just seda väljaannet) ja 2016 (Kiborg & Ubitza).
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)