Olen isapuhkusel olles nüüdseks üle kolme aasta kesklinnas pea iga päev lapsevankrit lükanud. Kuna parasjagu on tegemisel kesklinna planeering, panin kaardile vankrilükkaja probleemsed kohad ning neid sai omajagu.
Peep Mardiste: käruga kesklinnas
17. jaanuar 2012, 09:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kesklinnas on näiteks paar tänavat, kus kõnnitee muutub kohati kitsamaks kui tavalise lapsevankri või ratastooli laius. Ilmselt on kehtivale normile viidates maha mõõdetud sõidutee ning kõnnitee tarvis pole lihtsalt maad eriti üle jäänud. Et aga Tartule omaselt liigutakse linnas suuremalt jaolt jalgsi, võiks tänavaruumi planeerida vastupidi: esmalt välja mõõta normaalse kõnnitee laius ja seejärel vaadata, mitmeks autode sõidureaks ruumi üle jääb.
Erinevalt jalakäijast või ratturist ei külmeta autojuht pakase käes ega ligune vihmas ja näiteks ühesuunaliste tänavate korral pole autoga keeruline kõrvaltänavast ringi sõita. Iseäranis kesklinnas peaksid ruumi planeerimisel jalakäijate huvid iseenesestmõistetavalt esiplaanil olema.
Ligipääsmatu Toomemägi
Väikelapsed vajavad iga päev värsket õhku ning tundub, et sageli magavad nad õues paremini. Et kõigil peredel pole oma aeda ega rõdu, kuhu laps vankriga muretult magama lükata, kuuluvad lapsevanema igapäevaellu paaritunnised vankrilükkamised avalikus linnaruumis. Kesklinna kandi elanikele võiksid selleks kohaks olla arvukad pargid – müra vähem ja õhk puhtam. Toomemägi on ideaalne jalutuskoht, kui sinna vaid käruga mõistlikult ligi pääseks.
Lapsevankri või ratastooliga trepist üles ei lähe. Paraku on Toomemäele viivast kolmeteistkümnest rajast kaheksa trepid. Lisaks ei tule Laia tänava pikendusena Baeri juurde viiva ebaühtlase munakivitee kasutamine magava lapsega kõne alla.
Ülikooli peahoone tagant üles mineva professorite mäe trepi kõrvale on tehtud küll tore kaldtee, kuid näiteks viimasel kahel talvel ei roogitud kaldteedelt (erinevalt treppidest) kordagi lund ning seda ei saanud kasutada. Probleem poleks ehk suur, kui kõik Toomele viivad ja ratasliikurite kasutatavad jalgteed poleks koondunud vaid mäe idapoolsesse külge.
Kondiaurul kulgev ratastransport pääseb mugavalt Toomemäele vaid Lossi tänavalt, Kuradisilla alt ning tähetorni tagant üles minevalt kaldteelt (lumevabal ajal ka peahoone tagant). Lääne poolt on üle poole Toomemäest lapsevankritele ja ratastoolidele seega suletud.
Nii pole imestada, et kurdetakse Toomemäe vähese kasutamise pärast – mõnel huvitatud kasutajarühmal on sinna tüütult raske pääseda. Magava lapse kõrval leiab Toomel iseenesest mitmesugust tegevust: suvel saab tenniseväljakutel mängu vaadata või põigelda pargiteedel sõitva politseiauto eest. Sügiseti saab põnevaks mänguks magava lapsega põgenemine lehekoristajate eest, kes millegipärast kasutavad seal neid selga kinnitatava lärmaka mootoriga puhumistorusid.
Talvel ei saa vankriga professorite mäe kõrval olevale toredale mänguväljakule küll ligi, aga ka rotundi kõrvale tehtud lumelinn leidis möödunud aastal pidevat kasutust.
Kui tahta kesklinna kandis siiski lapsevankrit pikemalt pargipuude all lükata, on see võimalus Emajõe-äärsetel alleedel lodjakoja või spordipargi suunas. Paraku ilutseb neil alleedel linnavalitsuse pandud silt «Talvel ei hooldata». Tervisejooksjate hordid tallavad lumme kitsa jooksuraja, kuid lapsevankriga pole lumisel ajal neile alleedele asja.
Lapsevankris lapse või ratastooliga saab liikuda ka kesklinna kõnniteedel, mida on õnneks omajagu. Kesklinnas on kõnniteede kvaliteet üldjoontes hea; näiteks Tammelinnas või Supilinnas pole kõnniteid sageli olemaski.
«Lamavad politseinikud»
Arusaadav – teiste linnajagudega võrreldes on ju kesklinna linnaeelarvest palju rohkem investeeritud. Ent üldjuhul sileda kattega kõnniteid on suudetud ka kesklinnas muuta raskesti läbitavaks lapsevankri lükkajatele, ratastoolis liikujatele, vaegnägijatele ja käimisraskustega eakatele.
Nimelt on kesklinna üks eripära kõnniteede «lamavad politseinikud», need pealt lahtised rennid vihmavee juhtimiseks vihmaveetorust sõiduteele. Vanalinnas – Raekoja platsi ja Laia tänava vahel – olen selliseid lugenud ja kesklinna planeeringu huvides kaardile kandnud koguni 84!
Miks viriseda sellise pisiasja pärast? Aga lapsevankrile või ratastoolile on selline renn sama, mis autole «lamav politseinik», mida on kõigil Tartu sõiduteedel kokku vaid 36. Autojuht vajutab pedaale ja vahetab käiku, lapsevankri lükkaja peab kasutama füüsilist jõudu – tõstma maast lahti kordamööda vankri esi- ja tagarattad.
Kui juhtub olema kehva unega laps, peab sooritus olema eriti ettevaatlik ja sujuv. Ühel Ülikooli tänava äärsel 50-meetrisel kõnniteelõigul tuleb sellist käruga võimlemist sooritada koguni kaheksa vihmaveerenni ületamiseks. Tüütu, väga tüütu.
Kesklinnas on mitmes kohas karjuv puudus vöötradadest. Jakobi-Laia tänava ristist on juttu olnud, aga ka vanalinna õueala kaotamisega on tekkinud vajadus mitme uue vöötraja järele. Vöötrada oleks odavaimaks lahenduseks ka barjäärile, mille tekitab jalakäijale Riia-Turu ristmik.