Sügisel 218 aastat tagasi, 7. novembril 1802 jõudis Preisimaalt Danzigist kaugele põhja, Vene impeeriumi äärelinna Dorpatisse ülikooliprofessoriks kutsutud noor ja nägus Karl Morgenstern (1770–1852). Tema esimeste muljete tekitatud mõtted Tartust olid nukrad: «Seisin kurvameelselt postijaama [---] väikese akna juures, [---] silmitsedes vastas asuvaid väikseid puumaju. Ühes sellises [---] peaksid ka sa ise elama; provintslikus maalinnakeses kaovad su parimad aastad, eemal kõigest maailma ilust.»
Tellijale
Tartu ülikooli üks väljakujundajaid ja arendajaid pidas lugu maailma ilust
Kuid tutvumine kevadel taas tööd alustanud ülikooli, tema probleemide ning professoritega avas järjest uue ametikoha paljutõotavaid perspektiive. Morgenstern oli tulnud, et noorsoo valgustuslikule õpetamisele ja arendamisele pühendudes siia jääda: ta pidas loenguid aastani 1836, rajas ja arendas ülikooli kunstimuuseumi kuni 1837 ning juhtis ja edendas ülikooli raamatukogu kuni 1839. Maailma ilu aga nautis, kogus ja levitas ta siin peaaegu päevani, mil ta põrm kanti 1852. aasta septembris Raadi kalmistule.