Malts kasvab ise, roos nõuab hoolt

Erle Nõmm

FOTO: Erakogu

Igal ajastul olevat oma sümbolid, kangelased, probleemid. Kuidas anda neid edasi järeltulevatele põlvedele, et nad sellest kõigest ka tunnetuslikult aru saaksid? Inimene olevat lugusid rääkiv loom. Püüan siis kirja panna ühe lühikese muinasjutu.

«Ükskord algas Linnas Elurikkuse aeg. See oli aeg, kui enam ei küsitud «miks?», vaid «miks mitte?» See tegi inimeste elu palju kergemaks. Ära jäid tüütud põhjendused ja otsuste kompetentsuse mõõtmine. Võis lasta mõttel vabalt lennata ja teostada kõike, mis pähe tuleb. Seda nimetati avatuseks ja innovatiivsuseks. Huvitav oligi see, et paljud asjad said uue nime. Vanade aegade «lohakus», «asjatundmatus», «hoolimatus», «stiilitus» jne said nüüd palju positiivsema kuvandi ja positiivset kuvandit on meile kõigile väga vaja. Loovus ei tundnud piire. Kui võtta arvesse, et samal ajal vohas poliitikas ja ühiskondlikes hoiakutes tihti enneolematu sallimatus, siis oli Elurikkus eriti tervitatav – on vaesekesel kusagilgi kohta.

Mõned näited Linna elust. Võrkkiiged, bassein ja mõned puukesed viidi kuuks ajaks lõõskavale asfaldile. «Miks?» mõtlesid mõned endise aja inimesed. «Meil on vabad kaldapealsed ja pargid! Meil on jalakäijatele ruumi laialt!» Aga nii mõtlesid ju ainult endise aja inimesed ja neil oli alati võimalus minna kuhugi mujale ja mõelda oma vanaaegseid mõtteid.

Ajuti oli Elurikkus sedavõrd lopsakas, et mõned eriti innukad hakkasid juba ootama uute loomaliikide ilmumist umbrohust ja seiklusmängude «Piisonijaht linnaserva laanes» algust. Need jäid kahjuks ära, sest tuli ilmselt uus idee. Samuti jäi osa kesklinnast Elurikkusest puutumata ja see oli täieline ebavõrdsus. Vana Vanemuine astus vist müristades vahele.

Elurikkuse ajal selgus ka üks isiklik ja hämmastav tõsiasi – ma olen liiga lühike (1.72). Oli paiku, kust ei näinudki autoga välja keerata – nii lopsakas oli see taimestik. Aga see on kahtlemata igaühe enda probleem: kui nina üle rooli ei ulatu, pole vaja ka rooli ronida.»

Malts kasvab ise, roosi eest tuleb alati hoolt kanda. Kujundatud kultuurmaastik nõuabki kujundamist, kasvagu seal või miljon liiki. Andku issand meile mõistust vahet teha.

Tagasi üles
Back