Heljo Pikhof: valestart ei lähe kordamisele

Heljo Pikhof Foto: Erakogu

Varajase lapsepõlve arengulünka on hiljem pea võimatu adekvaatselt täita. Maailm seisab silmitsi põlvkondliku katastroofiga, mis võib raisku lasta määratu inimpotentsiaali, suurendada ebavõrdsust, õõnestada aastakümnete saavutusi.

Augusti algul tegi ÜRO peasekretär Antonio Guterres videopöördumise – seda toetas mahukas raport –, milles hoiatas ajaloo suurima tohuvabohu eest haridusvaldkonnas. Koroonataudi ohjeldamiseks on rohkem kui 160 riigis suletud koolid ja seetõttu kannatab üle miljardi õpilase ja üliõpilase. See võib aastakümneteks ära rikkuda miljonid inimsaatused ja riikide arengu väljavaated. Koolid tuleks avada niipea, kui viiruse levik seda võimaldab.

Hoolimata sadadest tuhandetest koroonasurmadest ja kümnetest miljonitest nakatunutest, hoolimata enneolematust majanduslangusest ja oludest, mis rohkem või vähem halvavad kõiki eluvaldkondi, tõstis ÜRO peasekretär tulipunkti laste koolieelse ettevalmistusaasta. Varajase lapsepõlve arengulünka on hiljem pea võimatu adekvaatselt täita. Maailm seisab silmitsi põlvkondliku katastroofiga, mis võib raisku lasta määratu inimpotentsiaali, suurendada ebavõrdsust, õõnestada aastakümnete saavutusi.

Sedasama teemat – kui tähtis on koolieelne areng ja mil moel seda soodustada – käsitles ka 2018. aastal OECD egiidi all korraldatud uus rahvusvaheline uuring. IELS (International Early Learning and Child Well-being Study) võrdles seitsme tuhande viieaastase lapse arengut ja oskusi Eestis, Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis. Meilt osales üle 2100 lasteaialapse ning ligi 1800 lapsevanemat ja 700 õpetajat, lisaks suur hulk lasteaiapoolseid koordinaatoreid ja haridustöötajaid. Lapsed lahendasid mängulisi ülesandeid, vanemad ja õpetajad vastasid küsimustele lapse tausta ja oskuste kohta.

Esimesed viis eluaastat on ju lapse arengus määrava tähtsusega. Selle ajaga arenevad kognitiivsed oskused (lugemise ja kirjutamise eeloskus ning arvutamisoskus), enesejuhtimine (pidurdusvõime, töömälu ja mõtlemise paindlikkus), sotsiaal-emotsionaalsed oskused (emotsioonide tuvastamine, teiste mõistmine, usaldamine), mis panevad aluse inimlapse üldisele heaolule ja toimetulekule terve elu jooksul.

Viieaastase põnni puhul mõtleme kirjaoskuse all pigem rääkimist ja kuulamist ning arvutamise all numbrite, kujundite ja mustritega tegutsemist. Paremaid tulemusi said need lapsed, kellele loeti kodus sageli ette raamatuid ja kellega mängiti numbrite ja loendamisega seotud mänge. Ka emotsioonide tajumises olid nad tublimad.

Olgu maasikataim, olgu inimeselaps – iga elus asi kasvab just siis, kui talle on antud aeg kasvada. Ei ta küsi võimulolijate poliitsarkasmist ega ilmaoludest.

Uuringus osalenud riikide taust on paljuski erinev. Eestis on kolmest kõige madalam SKT, see-eest on rahvastik homogeensem ja laste vaesuse määr näiteks madalamgi kui USA-s. Viieaastaste laste emade seas on meil kõige rohkem bakalaureusekraadi omandanuid ja pika puuga teeb teistele ära meie 87-nädalane tasustatud lapsepuhkus.

Meie lapsed on igati tublid. Teistest paremad olid näiteks nende eneseregulatsiooni ja sotsiaal-emotsionaalsed oskused, mis asjatundjate arvates on hea start haridusteele. Inglise lastele jääme aga alla lugemise ja kirjutamise ning arvutamisoskuste poolest, aga nende koolikohustus algab ka ju väga vara. Ja oh imet – Eesti lapsed kasutavad digiseadmeid vähem kui nende eakaaslased USA-s ja Inglismaal.

Küll jõuab selle esindusliku uuringu värskeid tulemusi veel analüüsida ja arvestada: räägime ju suure suuga, et iga otsust või õigusakti tehes tuleb kaaluda, kuidas see mõjutab lapsi, ja lähtuda laste heaolust. Tehkem siis seda!

Esiotsa – isegi uuest alushariduse seadusest pole suurt midagi kuulda, ehkki seda on tehtud juba pikka aega. Alustati 2018. aastal, samal ajal, kui hakati arendama alushariduse õppekava. Mullu sügiseks sai valmis koguni kaks eraldi tegutsenud töörühmade õppekava. Ehmatus missugune! Praegu helbivad seda suppi Tartu ja Tallinna ülikooli eksperdid, et kahest kavast midagi mõistlikku kokku kirjutada, ja kerge see töö neil ei ole.

Ka valmivas seaduses olla seni palju vastuokslikku ja ebamäärast. Kõige rohkem küsitavusi on tekitanud probleem, kas praegu sotsiaalministeeriumi haldusalas olevate lastehoidude tööd peaks ikka reguleerima alushariduse seadusega. Kuidas nähakse ette tugiteenuste korraldamist lasteasutuses või liikumis- ja muusikaõpetaja palkamist, ka selles ollakse kõhkleval seisukohal.

Nii alushariduse seadus kui õppekava peaksid valmis saama sügisel. Vahest ei ole palju tahta, et need kaks oleksid omavahel kooskõlas ja arvestaksid võimalikult paljude selliste inimeste arvamust, kes teavad, mis lastele hea on.

Kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga laste varajaste õpioskuste ja üldpädevuse tase on igal pool madalam kui nendel lastel, kes on pärit paremal järjel olevatest peredest – seda näitas ka OECD vastne uuring. Ehkki oleme tilluke riik, võimendab meilgi seda paikkondlik ebavõrdsus. Omavalitsuste võimekus ei ole võrreldav – või on siin-seal tähtsad ja vähem tähtsad asjad segi aetud. Nii näiteks on lasteaia kohatasudes rohkem kui kümnekordne vahe, ka söögiraha erineb suuresti, ikka veel on käärid lasteaiatöötajate puhkuse pikkuses ja palkades.

Koroonataudi ohjeldamiseks on rohkem kui 160 riigis suletud koolid ja seetõttu kannatab üle miljardi õpilase ja üliõpilase.

Tõsi, mis nüüd lasteaiaõpetajaisse puutub, siis möödunud aastast on nende alampalk 90 protsenti kooliõpetaja miinimumpalgast ning magistrikraadiga õpetajal sellega võrdne. Ei tulnud see lasteaednikele kergelt kätte: pikki aastaid pidid nad end tõestama ja kuulutama ebavõrdset kohtlemist – on ju nõuded õpetaja haridusele ja kvalifikatsioonile igal pool samad – ning tagatipuks koguma veel mitukümmend tuhat allkirja ja pöörduma riigikogu poole. Kevadise koroonasulu kiituseks peaks vist ütlema, et loodetavasti pani see paljud lapsevanemad lasteaednike tööd rohkem hindama. Küllap tahaks nii mõnigi ema või isa teha lasteaiaõpetajale nüüd pika pai, selmet siunata teda näiteks perekooli väikelaste rubriigis.

Meie Tartus oleme tublid selle poolest, et juba üle paarikümne aasta oleme jõuliselt seisnud lasteaiatöötajate palgatõusu eest, et oleme kaotanud lasteaiajärjekorrad – meie avalikku süsteemi nõutavad endile paljud teisedki paigad –, et eriolukorra ajaks vabastasime vanemad lasteaia kohatasu maksmisest.

Jah, kohatasu ei ole meil just riigi väiksemate seas, kuid järgmiseks aastaks on see vähemalt külmutatud. Sotsiaaldemokraadid esitasid kevadel riigikogule ka seaduseelnõu, mis näeb ette kaotada lapsevanema kohustus tasuda lasteaia kohatasu. Praeguse mudilaste arvu juures võtaks see riigieelarvest umbes 40 miljonit eurot. Mis see siis ära ei ole! Samas suurusjärgus leiti ju raha Porto Franco sooduslaenu jaoks, mida on peetud ka õigusvastaseks riigiabiks. Küsimus on selles, millesse investeerida.

Kümmekond protsenti on lapsi, kes jäävad aastas alusharidusest kõrvale. Paraku kipuvad nad olema sellised, kelle õpioskus ja üldpädevus ei saaks ühegi uuringu järgi kõrgemaid tulemusi, kes vajavad hiljem õpiabi. Eelkõige neile – ja paljudele teistelegi – oleks tasuta lasteaiavõimalus hädasti vajalik.

Olgu maasikataim, olgu inimeselaps – iga elus asi kasvab just siis, kui talle on antud aeg kasvada. Ei ta küsi võimulolijate poliitsarkasmist ega ilmaoludest. Ja suure ilma olude kiuste peame meie ise oma lapsed hallitamast päästma ehk andma igaühele eluks parima lähte – võimalikult võrdse ligipääsu võimalikult heale (alus)haridusele. Ei tule seda ükski ÜRO meie eest ära tegema. Päriselus valestart kordamisele ei lähe.