Piret Bristol: hoopis teistmoodi elu

Hoopos teistmoodi elu. Foto: Artur Kuus

Raeplatsi servas asunud väikese saiapoe uks on lootusetult kinni. Ma ei tea, kust saab nüüd neid Tartu parimaid saiu. Tuhmub mälestus ka Suudlevate Tudengite kohvikust. Big Beni pubist on kahju, sest see oli ebatartulik paik puhuks, kui tahad ennast ette kujutada muus kohas. Vahel on ju nii, et kodust saab villand ja oleks tore luua illusioon, et oled mujal, erilisi matku ette võtmata. Nagu praegu, kui naerdakse viiruseaja meeme tartlastest, kellega kohtudes teise linna inimene oma terekäe maha saeb. Kõik see pole midagi võrreldes Riiaga, kus kesklinnas pooled ärid olla müügis.

Ostsin omale tõukeratta 2011. aasta suvel. See juhtus tahtmisega midagi elus muuta ja eks muutsingi ka suuremalt, aga kõigepealt ostsin tõuksi. Ei taha meenutadagi, kuidas Annelinnas tiirutades enda arvele naeru ja pilkeid kogusin. Sellegipoolest sõitsin edasi. Areng on silmanähtav – praegu ei naera tõukeratturite üle keegi. Hilisemaks linna peale jäädes tuli tõuksiga koju sõita. Kõiki ohte ja autosid trotsides sõitsin enamasti pimedas lausa neli kilomeetrit Tartu-Viljandi maantee äärt pidi.

Et elu on heaks läinud, näitab seegi, et seda juba viis viimast aastat tegema ei pea: igal pool on kergliiklusteed. Nii lühike see aeg ongi, aga juba tundub, et alati oli nii. Inimloomus harjub kõigi heade muutustega kähku ära ega kujutagi elu teisiti ette, kuigi enne aeti ilma läbi ega teadnud paremat tahtagi.

Mis puutub inimsuhetesse, siis kas neis ka oli varem midagi, mida tegime ja loomulikuks pidasime, aga milleta nüüd hästi läbi saame ega kujutagi ette, et võiks vanade kommete juurde tagasi pöörduda? Hoolimata uue aja prohvetite soovist suhtluse veebipraktikad ennast ei tõesta – on tekkinud hoopis korralik veebitüdimus.

Kirjanike üldkogu, mis muidu toimub igal kevadel, jäi aprillis ära. Septembris see ikka tuleb, nagu mitu muud olulist sündmust, näiteks Tartu legendaarsed orientalistikapäevad. Tartus avati muide äsja eesti esimese budistliku kunsti näitus Jakobi galeriis, kunstikoolis. Enn Tegova mäletas, et Linnart Mälli kogudest koostati kunagi üks tankajoonistuste näitus, aga joonistused polnud eestlaste omad.

Kirjanike üldkogu on legendaarne üritus, kus kirjanike liidu liikmed üksteist aastas korra näevad – kirjaniku üksildase töö juures aastas korra teisi näha on innustav. Tartu kirjanikke on loomeliidust kolmandik ehk sada inimest. Korra on kirjanike üldkogu sel sajandil ka Tartus peetud.

Et seltskonnapiltnikud Kroonikast ja Õhtulehest enam ürituse vastu huvi ei tunne, siis teevad kolleegid üksteisest pilte, mille ilmumiskoht on tavaliselt Facebook. Kaevata pole siin kellegi puudumise või esindatuse pärast, sest sotsiaalmeedia on teadagi subjektiivne värk.

Vanasti oli kirjanikel komme, et iga liidu liige võib teisele sina öelda. Kolleegidelt saab uurida ka, et «mis maailmas uudist», sest kõige huvitavam on just subjektiivsus: mida keegi uudiseks peab, mis igaüht kõnetab, mis on hingel ja millist surematut teost parasjagu kirjutatakse? Kirjanikel on rohkem kombeks asjade üle järele mõelda, neid üldistada ja eks saab loodetavasti neilt mõne visiooni, kuidas meil asjad edasi minema hakkavad.

Ise olen vahepeal palju lugenud. Tartu ulmeõhtul ostsin toreda kirjastaja Eva Lutsu käest kohe kaks vendade Strugatskite romaani. Et ma tahan teada, mis peatselt meie majandusega toimuma hakkab, siis loen ka Alar Tammingu «Teekonda raha alkeemiasse».

Strugatskeid on tõlkinud ka kirjanik Kalle Käsper, kellelt äsjane romaan «Ime» tõstis jälle usu eesti kirjandusse väga kõrgele. Kohe tekkis soov see raamat mõnele uue aja elufilosoofiat jutlustavale, vaimsetest praktikatest sonivale ja glamuursetes paikades navigeerivale äri- või elumehele pihku torgata – et enne meretaguseid praktikaid võiks avada silmad ümbritsevale tegelikkusele. Mis arendaks paremini hetkes kohalolu ja isetust kui 2020. aastal ilmunud romaan, kust võib teada saada, kuidas palga ja haiguskindlustuseta inimesed elavad.

Ma ei ole päris kindel, kas see oli just kirjanik Käsper, kes ükskord 1993. aastal, kui me Pegasuse kohvikus ühe ülikoolikaaslasega väga vaesed olime, ostis meile väikese šokolaaditahvli. Möödaminnes. See žest jäi kauaks meelde. Istusimegi siiani töötavas Pegasuses, mõlemad Tallinna õnne otsima tulnud – eks selle ka omal moel leidsime –, ja jaksasime tolle noormehega osta ainult kohvi. «Ime» läbilugemise järel arvan, et Käsper võis meile šokolaadi osta küll. Ta näis kauge külaline maailmast, kus liikusid ainult edukad ja kuulsad. Kuidas asjad tegelikult olid ja on, võib ta raamatutest lugeda, kuigi mälestusi ta veel kirjutanud pole.

Aga kõik võiksid ja mitte ainult viimasest aastast. Kirjandusmuuseum Tartus ootab neid ka.