:format(webp)/nginx/o/2020/08/24/13296291t1hb73b.jpg)
Toomemäe põhjakülje nõlval seisva Morgensterni mälestussamba ümber kasvavad pärnad, mille juured lõhuvad restauraatori Maria Väinsari hinnangul monumenti. Keskkonnaamet puude raiumisega ei nõustu, ent sellisel juhul on kuju lagunemine Väinsari hinnangul vaid aja küsimus.
Reedel möödub kunagise Tartu ülikooli kunstimuuseumi ja ülikooli raamatukogu juhataja professor Johann Karl Simon Morgensterni 250. sünniaastapäeva. Saabuvat tähtpäeva oodates otsustas linn suurkuju mälestusmärgi korda teha.
Mälestusmärgist pea kahe meetri kaugusel sirguvad võimsad pärnapuud, mille tõttu ei pruugi kaugelt tulija halli monumenti esiti silmata.
Monumendi vahele on kasvanud puujuured, mis pressivad kiviplokke laiali.
Tartu ülikooli muuseumi konservaatori ja Morgensterni monumendi restauraatori Maria Väinsari sõnul varjavad puud valgust ning monumendi alla ulatuvad juured lõhuvad kiviplokke.
Seetõttu esitas Väinsar Tartu linnavalitsusele taotluse monumendi kõrval sirguvad kuus pärna maha raiuda.
Vaid üks puu on ohtlik
Toomemäe pargis on selle kaitse eesmärgil puittaimestiku raie lubatud vaid keskkonnaameti nõusolekul. Keskkonnaameti looduskasutuse spetsialisti Mariliis Paali sõnul ei ole raieks taotletud puudel vigastusi, seente viljakehi ega maapealset juurekerget.
Lisaks oli Paali sõnul samba restaureerimise tegevuskavas puude raie seisukohaks toodud asjaolu, et puud segavad vaadet mälestussambale ning puude tõttu on sammas liiga hämaras. Paal leiab aga, et see ei ole põlispuude maha võtmise lubamiseks piisav argument.
«Mälestussammas on puudest oluliselt noorem ja sellistes tingimustes olnud juba pikemat aega. Puude olemasolu tuli arvestada juba mälestussamba rajamisel,» selgitas Paal. «Ainult ühel raieks taotletud puul on tüve jalamil suur õõnsus ja puu on viltu üle kõnnitee, selle võra on vajunud ka vastas kasvava pärna võrasse.»
Kuna puu on väga kaldu üle kõnnitee ja võib murdumisel ohustada pargis liikujaid, nõustus keskkonnaamet vaid selle maha võtmisega. Ülejäänud viiel puul on Paali hinnangul esteetiline, ajalooline, bioloogiline ja pargikujunduslik väärtus ning pärnad võivad kasvada sellistena veel aastakümneid.
/nginx/o/2020/08/24/13296292t1hdc43.jpg)
Monumendi restauraator Maria Väinsar leiab, et olulisem on säilitada 1851. aastal loodud suurkuju mälestust, mitte sinna ümber ise kasvama hakanud puid.
«Monument on enamasti Kaarma dolomiidi plokkidest ehitatud, sisemine struktuur ja vundament on laotud tellistest, mis on ühendatud betooni ja mördi seguga, mille tõttu on kuju looduskahjustustele tundlikum,» selgitas Väinsar. «Sisekonstruktsiooni vahele on kasvanud puujuured, mis pressivad kiviplokke laiali. Lõikasime kõrgemal kivi sees kasvanud juured plokkide vahelt läbi, et need kivi sees edasi ei kasvaks,» jätkas ta. Ta lisas, et praegune restaureerimine ei lahenda puujuurte süvenevat probleemi, mis ligidal olevate puude tõttu kuhugi ei kao.
Torm võib viia monumendi
«Veel on kivile oluline valgus, et vetikad ja samblik peale ei kasvaks. Hea on näiteks vaadata kõrval paiknevat Baeri monumenti, mille ümber on piisavalt ruumi, et valgus ja õhk saaksid kuju kuivatada,» rääkis Väinsar.
Tartu linnavalitsuse nõuniku Indrek Mustimetsa sõnul ei olnud eesmärk lihtsalt puud maha võtta, vaid kuju kaitsta.
«Pärnad on kujule nii lähedal, et kui seal peaks tulevikus tormikahjustus olema, võivad puude juured restaureeritud monumendi künka pealt alla viia või kuju kergitada,» hoiatas Mustimets.
Johann Karl Simon Morgensterni kuju esiküljel seisab 2008. aastal lisatud pronkstahvel, millel kiri «Area Morgensterniana» tähistab ladina keeles seal paiknenud Morgensterni aeda. Metallplaat oli restauraator Maria Väinsari sõnul tugeva oksüdatsioonikihiga kaetud, seetõttu tuli plaat kuju parandustööde käigus puhastada ja lakkida.
«Ma lakkisin plaadi õhtul kella üheksa ajal üle, lootes, et hämara hakul pargis nii palju inimesi ei liigu, nii saab lakk kaks-kolm tundi kuivada enne, kui ta puutekuivaks saab,» kirjeldas Väinsar tegevust. «Nüüdseks olen ma aga oma viis korda tablood uuesti üle lakkinud, sest keegi tuleb vahetult pärast tehtud tööd ja enne laki kuivamist ning kriibib terava esemega tabloolt laki maha,» jätkas ta.
Ta lisas, et ühe korra oli terve tabloo ka suuri näpujälgi üleni täis. «Ma saan aru, et lähed näpuga vastu ning tunned, et alus kleepub ja siis enam ei katsu, kuid sel juhul aga terve tabloo näpujälgi täis plätserdada tundub lihtsalt kurioosne,» leidis Väinsar.
Väinsare sõnul võttis kahjustuse mahalihvimine iga kord pea poolteist tundi aega, millele järgnes uue lakikihi katmine. Vahetult enne lehe trükki minekut lakkis Väinsar plaadi uuesti üle ning loodab, et see jääb tal viimaseks korraks.
/nginx/o/2020/10/18/13420532t1h7780.jpg)