Nils Niitra: ratturid ilma kultuurita ehk Karjuv anarhia

Nils Niitra  Foto: Margus Ansu

Tartu jalgrattalaenutus on üle riigi kuulus, aga jalgrattureid on tekkinud linna liiga palju, ja nüüd on vaja mõelda, kuidas piirata neid enne seda, kui leiavad aset esimesed fataalsed õnnetused, millega kaasneb suur hala, sisekaemus ning poliitikute särtsakad seisukohavõtud.

Mulle aitab! Kui veel kümmekond aastat tagasi räägiti jalgrattateede rajamisest eesmärgiga kaitsta jalgrattureid autode eest, siis nüüd peame kõnelema karjuvast vajadusest kaitsta jalakäijaid jalgratturite eest.

Nad rikuvad liiklusseadust kogu aeg, aga keegi ei kontrolli ega karista. Jalgratturid on lõplikult loobumas väntamisest sõiduteedel, ehkki seadus nõuab neilt seda. Nad sõidavad kõikjal, kus pähe tuleb. Kullipilgul pean ma jälgima Tartu südalinna jalakäijate alal kõndiva poolteiseaastase tütre igat sammu, sest alati on oht, et talle sõidetakse otsa. Vähe sellest, ka täiskasvanud jalutajate jaoks on muutunud harjumuspäraseks neist mõne sentimeetri kauguselt mööda vihisevad velotsiklistid. Liiklusteadetest kuuleb, kuidas elektritõukside või jalgratastega tüübid on jalakäijatele jälle otsa sõitnud.

Ei piisa sellest, kui politsei teatab pasunahelide saatel ühekordsest PR-aktsioonist jalgratturite kontrollimisel – meil on liikluses juurdunud süstemaatiline seaduserikkumine, mis vajab igapäevast tegelemist.

Kui paljud jalgratturid on üldse kunagi lugenud liiklusseadust? Jalgrattur ei tohi sõita kõnniteel, erandiks on alla 13-aastane ja kuni kaks tema saatjat, samuti väikelast rattatoolis sõidutav inimene. Lisaks on kõigile jalgrattureile lubatud erand juhtudeks, kui sõiduteel sõitmine on tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud. Tartu sõiduteede seisukord pole põrmugi halb ja ma ei saa aru, miks jalgratturid arvavad, et nüüd tulebki liikuda üksnes kõnniteedel? Marss tagasi sinna, kuhu seadus ette näeb!

Vihkan ülereguleerimist, aga nüüd nõuan kodanikuna politseilt seda, et nad hakkaks jalgrattureid päriselt karistama. Nõuan, et Eesti Vabariigis täidetaks seadusi, mille kaitsmisel on politseinikud autojuhtide puhul iseäranis innukad.

Kas jalgratast võib juhtida purjus peaga? Ei! Kas jalgrattureile on lubatud sõita keset Küüni tänavat, käed lahti? Ei! Kas jalgrattureile on lubatud istutada oma sõpru laenutusest võetud velode korvi? Ei! Kas alla 16-aastased jalgratturid ei peagi kandma kiivrit? Peavad! Kas jalgratturil on täie auruga ülekäigurada ületades eesõigus sõidukite ees? Ei, ei ja veel kord ei, aga ometi tehakse seda pidevalt.

Lisaks vedelevad kõikjal Tartu tänavanurkadel elektritõukerattad, mis ei kahanda kuidagi kardiovaskulaarsete haiguste riski, ent liiguvad see-eest kiirusega 30 kilomeetrit tunnis. Neile ei paista kehtivat üldse mingid piirangud. Liiklusseadus kõneleb küll tasakaaluliikuritest, aga mitte elektritõukeratastest.

Olen näinud elektritõuksidega tegelasi valgusfoori taga ootamas ka sõiduteel, kahe auto vahel. Ka elektriajamiga jalgratas on midagi sootuks muud kui tavaline ratas. Need on kiired ja rasked riistapuud, mille lenkstangidest hoiavad tihti kinni inimesed, kelle liiklusteadlikkus piirdub vasaku ja parema käe eristamisega. Kui autojuhile õpetatakse, milline on inimese reaktsioonikiirus ja auto pidurdusteekond, siis neil tegelastel pole sellest kõigest õrna aimugi!

Nii elektritõukerataste kui ka jalgrataste kiiruspiirang peab olema südalinna jalakäijate alal viis või kõige rohkem kümme kilomeetrit tunnis ja kes seda ületab, saab trahvi.

Olen kaugel sellest, et sildistada kõiki jalgrattureid seaduserikkujateks, küll aga valdavat osa. Tegelikult on jalgrattad päris toredad, kui nende seljas ratsutavatel hidalgodel jaguks veidigi rohkem mõistust ning teadlikkust sellest, millist potentsiaalset ohtu nad endast kujutavad.

Jalgrattureid on tekkinud Tartusse lihtsalt liiga palju ja nüüd on vaja mõelda, kuidas piirata neid enne seda, kui leiavad aset esimesed fataalsed õnnetused, millega kaasneb suur hala, sisekaemus ning poliitikute särtsakad seisukohavõtud.

Tartu on jalgrattateede küsimust seni lahendanud peaasjalikult nõnda, et osale jalakäijate teest tõmmatakse valged triibud ja sinna võõbatakse jalgratturi pilt. Elu on näidanud, et need jooned ei huvita mitte kedagi. Tegelikult vajab linn kolme erinevat ja üksteisest füüsiliselt eristuvat tsooni – autode, jalakäijate ning jalgratturite oma. Jalgrattateed peavad olema eristatud jalakäijate marsruutidest piiretega, nagu võib näha paljudes teistes riikides. Elektritõuksid tuleb suunata samadele radadele, praegu võivad nad liikuda kõigil kõnniteedel.

Südalinna jalakäijate alal tuleb teha velotajatele puust ja punaselt selgeks, et püksid on siin jalakäijate jalas – nemad on bossid. Nii elektritõukerataste kui ka jalgrataste kiiruspiirang peab olema südalinna jalakäijate alal viis või kõige rohkem kümme kilomeetrit tunnis ja kes seda ületab, saab trahvi. Minu pärast pange üles kiiruskaamerad, nagu neid on autode tarbeks juba tohutu hulk.

Igal juhul tuleb jalgratturite pöördumatuna näiv ofensiiv jalakäijate aladele peatada ja ümber pöörata, neile tuleb teha reljeefselt selgeks, et kus puudub jalgrattatee, on nende koht sõiduteel. Ei piisa sellest, kui politsei teatab pasunahelide saatel ühekordsest PR-aktsioonist jalgratturite kontrollimisel – meil on liikluses juurdunud süstemaatiline seaduserikkumine, mis vajab igapäevast tegelemist. Kes korduvalt vahele jääb, tuleb saata sõltumata vanusest liikluskoolitusele, alternatiiviks on iga korraga aina priskem trahv.

Tartu jalgrattalaenutus on saanud üleriigiliselt kuulsaks, ent pole head ilma halvata. Kui rattad on juba olemas ja neid on palju, tuleb saada ka jalgrattakultuuri teenäitajaks.