/nginx/o/2020/08/24/13296276t1h80f3.jpg)
Pealiskaudselt otsustades võiksime uhked olla, sest Tartus oli mullu loomulik iive endiselt positiivne ning just sündimus ongi meie linna rahvaarvu kasvu põhiallikas. Kui nii oleks terves Eestis, saaksime olla oma tuleviku suhtes rahulikud ning EKRE peaks programmilised eesmärgid ümber fokusseerima.
Paraku see nii ei ole. Rahvaarv mullu kasvas, ent immigratsiooni varal ning see tähendas ka eestlaste osakaalu kahanemise jätku. Kogu Euroopas jätkub põlisrahvastiku ja selle osakaalu kahanemine, ent eestlastele kui väikerahvale on see eriti ohtlik. See ei ole mingi populistide väljamõeldis, vaid kaine analüüsi järeldus.
Eesti naised tahaksid rohkem lapsi, kui neil on, näitavad küsitlused. See tähendab seda, et riigil ja omavalitsustel tuleb luua perede soovide realiseerimiseks tingimused. Kui Tartu eripära analüüsida, siis ei ole ka meil kaugeltki põhjust rahul olla. Suhteliselt suur sündimus ei ole põhjustatud meie linna eriliselt targast rahvastikupoliitikast ega kahjuks ka tartlaste erilisest pühendumisest lastele, vaid Tartu ja Tartumaa elanike soodsast rahvastikustruktuurist: meil on 15–49-aastaste ja eriti 20–29-aastaste osakaal Eesti keskmisest palju suurem ning seda ülejäänud Eesti arvelt, kust noored inimesed on tulnud Tartusse õppima.
Üks üldisi sündimuse languse põhjusi on esimese lapse saamise edasilükkamine. Et paljud Tartu noored õpivad kõrgkoolis, peaksid viimased välisüliõpilaste toetamise asemel kaaluma lisasoodustuste loomist lapsepuhkusele jäänud Eesti tudengitele, et saaks paremini ühitada õppimist, lapsesaamist ja lapsehoidu. Aga suuri asju saab korda ajada ka Tartu. Üks neist on lasteaia kohatasu.
Suhteliselt suur sündimus ei ole Tartus põhjustatud meie linna eriliselt targast rahvastikupoliitikast ega kahjuks ka tartlaste erilisest pühendumisest lastele, vaid Tartu ja Tartumaa elanike soodsast rahvastikustruktuuris.
Omavalitsused võivad lasteaia kohatasuna küsida kuni 20 protsenti riiklikust alampalgast. Enamik Eesti omavalitsusi on tasuks kehtestanud mingi kindla protsendi miinimumtöötasust. Tartus on lapsevanemad seni maksnud lasteaiatasu 15 protsendi ulatuses eelneva aasta alampalgast, 81 eurot kuus. Järgmisest aastast on see langetatud 14 protsendile. Ent Tartu lasteaiatasu on pikalt olnud üks suurimaid Eestis ja jääb selleks. Eesti keskmine lasteaia kohatasu oli kuus protsenti alampalgast, mis teeb 32 eurot kuus. Isegi suurema keskmise sissetulekuga Tallinnas on kohatasu 12,2 protsenti alampalgast, praegu 71 eurot kuus.
Kuid kohatasule lisandub toidu maksumus keskmiselt 35 eurot. Vanem peab tasuma väljasõitude ja teatriskäikude eest, need on küll soovi korral, kuid küllap vajalikud laste silmaringi laiendamiseks ja igakülgseks arendamiseks. Lasteaialaps kasvab kiiresti ja möödapääsmatud on kulutused riietusele ning vaba aja veetmisele. See on eriti üliõpilasperedele, keda Tartus on rohkem kui mujal Eestis, raske koorem.
On mõistetav, et aastaid tagasi, kui Tartu vajas lasteaiakohti juurde, oli mõistlik suurem kohatasu, et kiiresti juurde luua uusi kohti ja töökohti ning tagada lasteaiaõpetajatele vääriline töötasu.
Praeguses olukorras, kus lasteaiakohti piisab ning linn plaanib lähestikku asuvaid lasteaedu liita ja ühtse juhtimise alla viia, et muuta seeläbi lasteaedade majandamine ja igapäevatöö tõhusamaks, peaksid tartlased nägema tõhusama majandamise tõestusena ka kohatasu vähenemist. See on vajalik, sest iga tugeva ühiskonna alustala on hästi toimetulev perekond.
Peresõbralikud otsused tugevdavad lastega perede ja lapsi soovivate perede turvatunnet ning aitavad seeläbi kaasa tartlaste juurdekasvule. See ongi EKRE Tartu ringkonna üks programmilisi eesmärke. Tartu peaks vähendama lasteaia kohatasu vähemalt lähivaldadega samale tasemele. See on väike samm sündimuse ja sotsiaalse stabiilsuse suurendamiseks, ent just paljude väikeste sammudega ongi võimalik eesmärgi, taastetasemel sündimuse poole liikuda.
Tegemist oleks ka märgilise sammuga ehk tõestusega, et Tartu linnavõim on aru saanud, et linna hea rahvastikustruktuur vajab maksimaalselt realiseerimist. Noblesse oblige – seisus kohustab –, me peame oma targa rahvastiku- ja sotsiaalpoliitikaga tagama sündimuse kasvu ja näitama sellega eeskuju tervele Eestile.