Omavalitsused võivad lasteaia kohatasuna küsida kuni 20 protsenti riiklikust alampalgast. Enamik Eesti omavalitsusi on tasuks kehtestanud mingi kindla protsendi miinimumtöötasust. Tartus on lapsevanemad seni maksnud lasteaiatasu 15 protsendi ulatuses eelneva aasta alampalgast, 81 eurot kuus. Järgmisest aastast on see langetatud 14 protsendile. Ent Tartu lasteaiatasu on pikalt olnud üks suurimaid Eestis ja jääb selleks. Eesti keskmine lasteaia kohatasu oli kuus protsenti alampalgast, mis teeb 32 eurot kuus. Isegi suurema keskmise sissetulekuga Tallinnas on kohatasu 12,2 protsenti alampalgast, praegu 71 eurot kuus.
Kuid kohatasule lisandub toidu maksumus keskmiselt 35 eurot. Vanem peab tasuma väljasõitude ja teatriskäikude eest, need on küll soovi korral, kuid küllap vajalikud laste silmaringi laiendamiseks ja igakülgseks arendamiseks. Lasteaialaps kasvab kiiresti ja möödapääsmatud on kulutused riietusele ning vaba aja veetmisele. See on eriti üliõpilasperedele, keda Tartus on rohkem kui mujal Eestis, raske koorem.
On mõistetav, et aastaid tagasi, kui Tartu vajas lasteaiakohti juurde, oli mõistlik suurem kohatasu, et kiiresti juurde luua uusi kohti ja töökohti ning tagada lasteaiaõpetajatele vääriline töötasu.
Praeguses olukorras, kus lasteaiakohti piisab ning linn plaanib lähestikku asuvaid lasteaedu liita ja ühtse juhtimise alla viia, et muuta seeläbi lasteaedade majandamine ja igapäevatöö tõhusamaks, peaksid tartlased nägema tõhusama majandamise tõestusena ka kohatasu vähenemist. See on vajalik, sest iga tugeva ühiskonna alustala on hästi toimetulev perekond.
Peresõbralikud otsused tugevdavad lastega perede ja lapsi soovivate perede turvatunnet ning aitavad seeläbi kaasa tartlaste juurdekasvule. See ongi EKRE Tartu ringkonna üks programmilisi eesmärke. Tartu peaks vähendama lasteaia kohatasu vähemalt lähivaldadega samale tasemele. See on väike samm sündimuse ja sotsiaalse stabiilsuse suurendamiseks, ent just paljude väikeste sammudega ongi võimalik eesmärgi, taastetasemel sündimuse poole liikuda.
Tegemist oleks ka märgilise sammuga ehk tõestusega, et Tartu linnavõim on aru saanud, et linna hea rahvastikustruktuur vajab maksimaalselt realiseerimist. Noblesse oblige – seisus kohustab –, me peame oma targa rahvastiku- ja sotsiaalpoliitikaga tagama sündimuse kasvu ja näitama sellega eeskuju tervele Eestile.