P, 4.12.2022

Tiia Kõnnussaar: ärapanemiskultuurist ja ajakirjanduse vastutusest

Tiia Kõnnussaar
Tiia Kõnnussaar: ärapanemiskultuurist ja ajakirjanduse vastutusest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Tiia Kõnnussaar
Tiia Kõnnussaar Foto: Erakogu

Ajakirjanduse ja eriti rahvusringhäälingu kaudne roll on luua ka mudeleid: kuidas meil siin on tavaks omavahel suhelda, kuidas argumenteerida, kuidas üksteist kuulata, kuid on hulk muret tekitavaid märke.

On suvi ja nädalalõpp, sõidan autoga maale ja kuulan autoraadiost poliitikasaadet. Vanast harjumusest ikka kuulan.

Oletan, et sedasorti saadete eesmärk on kuulajat harida: võtta kokku nädala sündmused, avada taustu, analüüsida, tuua värskeid vaatenurki, informeerida, panna mõtlema. Otsesaade on väga nõudlik žanr: nõuab kiiret mõtlemist, head ettevalmistust, verbaalset võimekust, koostöövõimet ja kontekstitaju. Selliste saadete tegemine nõuab spetsiifilisi andeid, töökust ning selge sisemise väärtuskompassi olemasolu (kohe meenuvad Harri Tiido ja meie hulgast lahkunud Aarne Rannamäe), ja ega meil olegi eriti palju ajakirjanikke, kes on võimelised otse-eetris tund aega järjest vestlema nii, et kuulajal on huvitav ja ta saab targemaks.

Olgu öeldud, et järgnev kriitikanoot ei ole mõistagi kõikehõlmav. Esiteks, päevad pole vennad, igal tegijal juhtub. Teiseks, meil on asjalikke tegijaid ja häid saateid, mille kvaliteet on ühtlaselt hea: «Poliitikaguru» ja «Välismääraja», ERRi «Välistund». Võimekus teha huvitavaid, hea väitluskultuuriga ja sisukaid jutusaateid on tegelikult olemas, seda näitasid ka Paide arvamusfestivali otsesaated.

Osutan aga mõnele kahetsusväärsele trendile, mis poliitikasaateid pikka aega jälginuna on hakanud silma-kõrva riivama. Ma ei too välja ühtki pealkirja ega nime, sest eesmärk pole kedagi häbiposti naelutada: lugeja kas haakub alljärgnevaga ja meenutab oma kuulamiskogemusi või siis mitte.

Nädalalõpu poliitikasaate juhtimine ja selles osalemine on privileeg, austav ülesanne ja suur vastutus: sa nõuad enesele terve tunni tuhandete inimeste hinnalisest ajast. Veel enam, sa kujundad avalikku arvamust. Ja seetõttu häirib mind, kes ma olen ilmselt küllalt tüüpiline kuulaja, kui ajakirjanik tuleb saatesse ette valmistamata. Et seda kompenseerida, viskab ta kildu, ironiseerib ja korrutab käibetõdesid, jutustab ümber nädala uudiseid, mida kuulaja on saanud juba söögi alla ja söögi peale, ühesõnaga, heietab tüütuseni harjumuspärast seltskonnaloba. Mis see on – eetriväsimus? Liigne enesekindlus?

Eriti pahaseks teeb aga see, kui ajakirjanik ei vaevu end harima ja asja uurima. Kui ta asub jäigalt kaitsma oma maailmavaatele vastavat positsiooni ning ignoreerib igasugust teavet, mis võiks tema arvamust kõigutada. Veel enam, ta esitab oma vaieldava seisukoha kaunis üleoleval toonil. Seda ajal, mil kogu maailma usaldusväärsete allikate info on oskusliku guugeldamise korral sekunditega kättesaadav. Ja seda väikeses Eestis, kus parimad eksperdid on telefonikõne kaugusel: ainult helista ja küsi!

Hea küll, ajakirjanikul on õigus oma maailmavaatele ja uskumustele, kuid tema esimene tööriist peab olema eneserefleksioonivõime. Poliitikasaade ei peaks olema ajakirjaniku isiklike vaadete veendunud propageerimise koht. Neid ei pea maha vaikima, ent mõistlik tasakaalustatus tuleb igal juhul kasuks ja lisab usaldusväärsust. Samuti ei tohiks ajakirjanik unustada, et tema uskumustel võib kuulajatele olla suur mõju. Sel võib mõju olla ka poliitikutele ja lõpptulemusena riigi toimimisele, sest poliitikud jälgivad ajakirjanduse kajastusi väga hoolikalt, kuigi nad seda vahel eitavad.

Ent kas me vajame riiki valitsema sõumehi või arukaid, asjalikke, mõtlemisvõimelisi mehi ja naisi?

Soovite näidet? Koroonapandeemia alguses naeruvääristati inimeste põhjendatud muret, nimetati seda hüsteeriaks ja paanikaks. Nädalate kaupa, kuigi info Hiinas ja Itaalias haigestunud ja surevate inimeste kohta oli lihtsasti kättesaadav. Nüüd on sõnad hüsteeria ja paanika millegipärast päevakorralt maas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ühesõnaga, on nädalalõpp, sõidan autoga ja kuulan poliitikasaadet. Üks saatejuht, nimetagem teda A, on koleerilisem ja kiirem, teine, B, veidi flegmaatilisem ja vajab oma mõtte sõnastamiseks aega, kuid ta on kahtlemata hästi informeeritud. See, mis juhtub, on päris koomiline. A räägib suurema osa eetriajast täis, ja kui siis B-l õnnestub lõpuks sõnajärg enda kätte saada, katkestab A teda oma märkuse ja parandusega. Kui B üritab oma mõtet jätkata, haarab A taas jutujärje enda kätte. See kordub ja kordub, ja nii päris mitu kilomeetrit (meenutan, et olen roolis). Lõpuks muutub see nii talumatuks, et vahetan kanalit. Usun, et igale poliitikahuvilisele tuleb see olukord tuttav ette.

Midagi on lahti meie arutelukultuuriga, kui isegi inimesed, kes on kutsutud ja seatud, ei pea oluliseks oma impulsse talitseda, viisakaks jääda ja teise mõtet lõpuni kuulata.

Kuid diskussioonikultuuri osaks on hakanud saama ka häbistamine ja süüdistamine. ERRi telgitagustest eemal seisva inimese ja lihtsa televaatajana mäletan aega, mil tundus, et keegi juhtkonnast otsustas, et meie rahvusringhäälingus on vaja üle võtta ameerikalikult agressiivne intervjueerimismaneer. Uudisteankrutelt hakati nõudma õnnetute saatekülaliste sõna otseses mõttes ülekuulamist otse-eetris. Ma mõistan, et poliitikuid ja asjapulki tuleb põhjalikult küsitleda, aga kui vaadata sellist saateformaati mõnes üle ilma tuntud ingliskeelses kanalis, ei mõju teravate küsimuste esitamine nois saateis piinlikkust tekitavalt. Kas küsimus on meie soomeugrilikus kultuuriruumis või küsitlejate endi ebamugavuses käituda saates ründavalt, ei oska öelda. Aga õhtused uudistesaated muutusid selliseks, et õhturahu asemel tekkis kerge ärritus. Põhjanaabrite saadetes domineerib rahulik stiil ja sisuline arutelu, mis ei tähenda sugugi, et poliitik saaks vastustest kõrvale põigelda.

Hea küll, olgu – õhtune uudistesaade vaadatud, sätin end väitlussaadet vaatama. Kohale on kutsutud terve trobikond poliitikuid. Ma imetlen saatejuhte, kes selle kambaga peavad hakkama saama, sest iga kord toimub üks ja seesama: üksteise katkestamine ja ülerääkimine, demagoogitsemine, vastastikune solvamine, hämamine, sisse sõitmine. Parema lastetoaga poliitikud, kel oleks ehk mõndagi asjalikku öelda, jäävad sellises formaadis saate puhul varju. Ent kas me vajame riiki valitsema sõumehi või arukaid, asjalikke, mõtlemisvõimelisi mehi ja naisi?

Midagi on lahti meie arutelukultuuriga, kui isegi inimesed, kes on kutsutud ja seatud, ei pea oluliseks oma impulsse talitseda, viisakaks jääda ja teise mõtet lõpuni kuulata.

Sellisel meediasõul on ka oma plussid: saab nalja ja on, mille üle hiljem Facebookis ironiseerida. Mind aga on mõnigi kord haaranud masendus. Ja ma ei tee siin etteheiteid saatejuhtidele, kelle peamine ülesanne selle saateformaadi puhul on hoida arutelu rööbastel ja vaadata kella, et jumala pärast keegi üle minuti sõna ei saaks.

Telesaadete formaadil on ajapikku kumuleeruv mõju nii avalikule arvamusele, poliitikute käitumisele kui ka poliitikale laiemalt, sest sellest sõltub, millist tüüpi poliitiku me põhimõtteliselt pjedestaalile seame. Kui ühe-minuti-piirangu tõttu saab pidevalt eelise poliitik, kes suudab oma pinnapealsuse, temperamendi või arrogantsi tõttu kõige rohkem sõnajärge haarata ja hoida, on sel lõpuks mõju ka valimistulemustele. Donald Trumpi edu taga presidendivalimistel oli küllap suuresti just tema televisioonikogemus ja tuntus, mille ta sai hoopis arrogantse töölepalkajana tõsielusarjas «The Apprentice» («Mantlipärija»). See meenub mulle ikka, kui jälgin tema avalikke esinemisi presidendina.

Ometi on ka väga erineva, isegi vastandliku maailmavaatega inimestel võimalik diskuteerida lugupidavalt ja kütkestavalt. Hea näide on filosoofide Slavoj Žižeki ja Jordan Petersoni arutelu, mille leiab kergesti internetist üles. Meiegi akadeemilises maailmas on häid näiteid, kuidas olla väitluses ühekorraga täpne ja vaimukas.

Ühe noorema seltskonnaga vesteldes tuli jutuks, miks nad Eesti saateid ja uudiseid eriti ei jälgi. Paraku tuleb meie kodumaistel ajakirjanikel uuemal ajal konkureerida ingliskeelse keeleruumi ajakirjanduse tippudega, mis on kahtlemata väga ebavõrdne konkurents. Ent siiski tasuks noorema vaatajaskonna nimel pingutada. Leiti, et Eesti ees seisvate probleemide üle arutlemine võiks olla sisuline, mitte lühiloosungeid esitav – see eeldaks aga väiksemat saatekülaliste hulka ühekorraga. Ühel heal telesaatel võiks olla piisav taustameeskond, kes teeb faktikontrolli. Kui poliitik ajab udu, võiks kontrollitud faktid jooksvalt ekraanile ilmuda. Samuti oleks hariv kohe ära märkida demagoogiavõtteid.

Poliitikud õpivad ajakirjanikega manipuleerima niikuinii. Näiteks on märgata, kuidas nii opositsiooni kui ka koalitsiooni poliitikud, sh peaminister, on hakanud küsimustele vastama «ma ei hakka siin raadio/tele-eetris rääkima, mida me omavahel arutasime». Samuti on poliitikud õppinud osavalt jutujärge omatahtsi suunama, ajakirjanikku küsimuse pärast ründama ja häbistama, küsimusele küsimusega vastama jne.

Kokkuvõtteks. Kui seni on televisioon (väga jämedalt üldistades) kasvatanud poliitikutes pigem löögivalmidust ja mõneti jõhkrust, arendanud kõne kiirust, pealispindsust ja teravmeelitsemist, siis ideaalses maailmas võiks ülesanne olla vaatajat valgustada, aidata tal teadlikumalt valida. Kaude võiks ajakirjandus mõjutada poliitikuid valmistuma valitsemise sisuliseks tööks, sh ka oponendi ära kuulamiseks ja argumenteeritud vastamiseks.

Ajakirjandus mitte ainult ei informeeri ja lahuta meelt. Ajakirjanduse ja eriti rahvusringhäälingu kaudne roll on luua ka mudeleid: kuidas meil siin on tavaks omavahel suhelda, kuidas argumenteerida, kuidas üksteist kuulata. Ärapanemiskultuur, mittekuulamine, vahele segamine ja solvamine teleekraanil või raadioeetris lahutavad hetkeks meelt ja pakuvad kõneainet. Häda on selles, et see juhib tähelepanu kõrvale peamiselt, asja sisult. Saati kandub selline suhtlusmaneer, mis saanud justkui eeskujuks, edasi sotsiaalmeediasse ja tavasuhtlusesse, muutub normiks. Ja hiljem kurdavad meediatarbijad ja ajakirjanikud, kodanikud ja valijad, et poliitikud on üleolevad ja hoolimatud, kisuvad tüli ja lõhestavad ühiskonda.

Mida esile tõstad ja premeerid, seda saad. Sellele tasub mõelda, kuigi, kas juba liikvele läinud rongi saab veel teisele teele juhtida, ei ole kindel.

Märksõnad
Tagasi üles