Sadamaraudtee kohale ei tohi ehitada automagistraali

Kärt Puusepp Foto: Marget Miil

Endise sadamaraudtee koridor kulgeb läbi Tammelinna ja Ropka ning suubub Sõbra tänava Prisma kõrvale. Aastaid oli kaduva raudtee kohale ette nähtud magistraaltänav. Uue üldplaneeringu koostamisel sai aga selgeks, et magistraaltänava olulist toimima panevat lüli, Ropka silda, pole keskkonnakaalutlustel võimalik rajada. Sellest hoolimata on üldplaneeringu eskiisi järgi siiski valikus, kas ehitada sadamaraudtee kohale sõidutee koos jalg- ja jalgrattateega või jätta sinna alles rohekoridor, kuhu rajataks ainult kergliiklustee.

Siinkohal toon keskkonnapsühholoogi vaatest välja kaks olulist põhjust, miks tuleks jätta sadamaraudtee koridor roheliseks ja autovabaks ning pakkuda seal inimestele kergemat liiklemis- või kulgemismarsruuti. Kui talvel kirjutas liikuvusekspert Aksel Part (TPM 12.12.2019) just vana sadamaraudtee ala potentsiaalsest kasulikkusest jalgrattasõidu ja jalakäimise mugavuse võimaldamise koha pealt, lisaksin siia ka tartlaste vaimse tervise vaatevinkli.

Sõiduteed tekitavad paratamatult müra. Kui müra on krooniline, tekitab see füsioloogilist stressi, märgatavat vererõhu tõusu ning südame- ja veresoonkonna haigusi. Kergliiklusteel on võrreldes sõiduteega madalama mürataseme tõttu kindel eelis.

Ka kodumaise analüüsi tulemuses tuuakse välja, et Tartu mürataseme suurenemist soodustab peamiselt uute magistraalteede rajamine (Hendrikson & Ko, 2018) ning uue üldplaneeringu keskkonnamõjude hinnangu järgi on samuti müra vähendamise seisukohast positiivne, kui uusi magistraaltänavaid läbi linna vaiksete alade ei rajata.

Teise olulise faktorina tooksin välja roheluse ja looduse stressi leevendava mõju. Üha kiirenevat ning stressi teket niigi soodustavat elutempot arvestades võiks olla linnal enda elanikke maksimaalselt toetav roll, pakkudes võimalikult meeldivat keskkonda. Teadusuuringud näitavad, et inimesed kogevad üldiselt rohkem positiivseid emotsioone ja vähem väsimust, kui nad jalutavad või sõidavad rattaga roheluses, võrreldes ruumides viibimise või tänaval kõndimisega.

Vähemalt praegu on sadamaraudtee koridor lubavalt roheline, mitte ei kujuta endast pisikest haljastusriba mõne tänava ääres. Raudtee endisele asukohale uue sõidutee rajamine suurendaks müra ja tõstaks ümbruses elavate inimeste stressitaset, rohekoridoril koos vaikse kergliiklusteega saaks olla aga vastupidine mõju. Lisades kesksele kergliiklusteele ka huvitavaid puid, pinke või muid kujunduselemente, saab teha selle keskkonna veelgi põnevamaks ja meeldivamaks.

Uue üldplaneeringu keskkonnamõjude hinnangu järgi on müra vähendamise seisukohast positiivne, kui uusi magistraaltänavaid läbi linna vaiksete alade ei rajata.

Turvalised ning sõiduteedest eraldatud kergliiklusteed võimaldavad kergemini ja ohutumalt liigelda ka lastel ja vanematel inimestel, kelle füüsilise aktiivsuse suurendamiseks on eriti tähtis, et rohealadele oleks mugav ligipääs ning et teed tajutaks turvalisena. Tee kõrval on juba vähemalt üks suurem roheala ning vahetus läheduses vähemalt kaks lasteaeda ning kaks kooli. Valgustatud kergliiklustee ilma kõrvalasuva sõiduteeta saab suurendada ka haavatavamate rühmade turvatunnet. Kergliiklustee seda piirkonda ühendama on ideaalne, eriti kui Tartu linna eesmärk on soodustada aktiivseid liikumisviise ka erinevate rahvastikurühmade seas.

Võib tunduda, et kergliiklustee asemel sõidutee rajamine saaks aidata kaasa liikluskoormuse vähenemisele mujal. Paraku toob aga efektiivsuse suurendamine endaga sageli kaasa hoopis tarbimise ootamatu suurenemise, mitte vähenemise. See vaatlus, mida tuntakse ka Jevonsi paradoksi nime all, kehtib paljudes olukordades. Leedvalgustite levik toob paradoksaalselt kasvava energiatarbimise ning sõiduteede laiendamine ja lisamine ei kõrvalda ummikuid. Sellesse teadlaste tuvastatud ämbrisse on paljud linnad sageli astunud. Tartu linn võiks seda targalt vältida.

Keskkonnapsühholoogilisest perspektiivist leian, et Tartu peaks sadamaraudtee ala puhul tegema enda lubadustele kohase ning aktiivseid liikumisviise eelistava otsuse. Arvan, et kergliiklustee koos läbimõeldud rohealaga on elanike vaimse tervise seisukohast parem variant kui järjekordne magistraaltee.