Vabaduse puiesteest Vabaduse väljakuks

Juhani Jaeger Foto: Erakogu.

Autovabaduse puiestee õpetas meile, et südalinn vajab suvist olemiseala ning samas sedagi, et tänavu katsetatud lahendus selleks ei sobi. Vabaduse puiestee tuleb ümber ehitada Vabaduse väljakuks, kirjutab kultuurikorraldaja Juhani Jaeger.

Katse tuleb lugeda õnnestunuks, kui selle tulemusena saadi teada midagi uut ning tulemusi kasutatakse oma seisukoha kujundamiseks, mitte eelarvamuste kinnistamiseks. Olin autovabaduse puiestee idee veendunud pooldaja, kuid mu arvamus muutus.

Käisin autovabaduse puiesteel aega veetmas mitu korda ja minu ootustele see kokkuvõttes ei vastanud. Visuaalne ja logistiline kontseptsioon olid üldjoontes meeldivad. Küsimus on selgrootundes. Pingutustest hoolimata mõjus keskkond ebaloomulikuna kohe alguses ning jäi ebaloomulikuks lõpuni välja.

Vabaduse puiestee on praegu hunnik asfalti. Mõistan linnavalitsuse väljakutse keerukust tekitada kohalviibijas tunne, nagu veedaks ta aega mujal kui hunniku asfaldi otsas. Kokku tuleb sulandada autodele mõeldud peamagistraal ja muhe inimkeskne olemise ala. Need on kaks diametraalselt vastandlikku ruumikontseptsiooni.

Linna ülesanne on luua tingimused nende koosmõjude tekkeks. Kampaania korras kuuks ajaks tänavale kiigemäe püstitamine seda eesmärki ei täida.

Seda saab laias laastus teha kahel viisil: laupkokkupõrge või suunamudimine. Laupkokkupõrke tulemuse määravad osaliste massid (dimensioonid, mastaabid), milles asfalditud magistraalil on tuntav eelis. Suunamudimine peaks kasutama ära olemasoleva pakutavat, andes senistele kaanonitele teise tähenduse, mõõte, liikumistrajektoori jne. Sellega paraku toime ei tuldud.

Mulluse hansalaada aegne vanaautode näitus mõjus Vabaduse puiesteel õdusa ja inimsõbralikuna, sest see asi kuulus sinna keskkonda oma olemuselt. Tänavused võrkkiiged ei kuulunud ega suutnud lõhkuda ka kivinenud üldmuljet. Ala oli nagu mänguväljak keset sõiduteed. Nõnda tundsin end ka paar päeva enne ala sulgemist lamamistoolis pilvi vaadates: viibin sõiduteel.

Küsimus ei ole tehisliku ja loodusliku aine vahekorras. Kultuurikontaktid Vesterbro linnajaos Kopenhaagenis on pannud mind seda piirkonda armastama. Raudteejaama ja vanade laohoonete rajoonis leidub rohelust märksa vähem kui Tartus vaadeldavas lõigus. Ometi on see kivine keskkond õdus ja inimsõbralik kõigi oma puuduste kiuste. Sellel on oma põhjus: keskkond kujuneb välja aja jooksul inimeste ja loodu koosmõjus.

Linna ülesanne on luua tingimused nende koosmõjude tekkeks. Kampaania korras kuuks ajaks tänavale kiigemäe püstitamine seda eesmärki ei täida. Loodan sügavalt, et järgmisel suvel leitakse mõni sobivam asupaik.

Inimesed vajavad südalinna piiratud ruumi tööks ja äriks, elamiseks, aja veetmiseks ja liikumiseks. Sealhulgas liikumiseks autoga.

Autoliiklus väärib käsitlemist lausa eraldi artikliga. Markeerin siiski ära, et autojuhtide ja kergliiklejate vastandamine viisil, mida lubas endale Berk Vaher hiljuti ajalehes Sirp, ei esinda kindlasti avaliku arutelu stiili, mida Tartu 2024 eestvedajad peaksid endale lubama.

Vajadus uue olemisala järele Tartu südalinnas on selge. Samuti vajab linn sõiduautode liikumisvõimalust ning kohta, kus pidada paraade vabariigi aastapäeval ja võidupühal, laulupeorongkäiku, volbriööd ja hansalaata.

Vabaduse puiestee praegusel kujul jääb linna ruumilisele arengule jalgu. Tema põhiline eelis seisneb selles, et seal ei ole midagi ees ja sinna saab midagi paigutada. See on kõik ja see ei ole Eesti vaimupealinnale piisavalt loov lähenemine.

Tulevane Vabaduse väljak peaks oma maapealses osas ühendama inimeste esteetilised vajadused olemisala ning paraadide ja vabaõhufestivalide toimumiskohana.

Autoliikluse läbilõikamine Toomemäe ja Emajõe vahelisel alal kahjustaks linna kui turismisihtkoha ning elu- ja ärikeskkonna vajadusi ning ei ole seetõttu tõsiseltvõetav ettepanek. Küll aga saab autoliikluse tarbeks ehitada väljaku alla tunneli. Seesugune kontseptsioon viiks meie linnasüdame uuele tasemele, millest tunnevad rõõmu linlased ja külalised ning millest ei kaota mitte keegi.