Kunstnik, kes püüdis tabada varju, mida inimene heidab

Geoffrey Rush kehastab «Viimases portrees» skulptor Alberto Giacomettit. Foto: Kaader filmist

Olemegi jõudnud Tartuffi viimasesse päeva. Mis sobiks paremini kunstivaimust kantud festivali lõpetama kui film pealkirjaga «Viimane portree». Mis tehniliselt võttes ei olnud küll kunstniku viimane portree, aga kõlab pealkirjana uhkelt. «Alberto Giacometti üks viimastest valminud portreedest» oleks küll täpsem, aga mitte päris sama kõlaga.

Pealkiri on ju ikkagi see konks, mis su filmi juurde veab. Loomulikult on võimalus, et uudishimulikum filmisõber pärast alternatiivina välja pakutud lohisevavõitu pealkirja lugemist läheb ja guugeldab, kes on  Alberto Giacometti ja miks peaks vaatama filmi sellest, kuidas ta maalis kirjanikust sõbra James Lordi portreed. Maalis, värvis üle, maalis uuesti, värvis üle ... kuni James tabas ära hetke, mil toolilt püsti hüpata, enne kui Alberto taaskord jõudis oma looduga rahulolematuna selle kustutamiseni.

Alberto Giacometti