Tartu uue üldplaneeringu eelnõu on täis vastuolusid

Ruuben Kaalep

FOTO: Eero Vabamägi

Tartu üldplaneeringust kumab plaanimajanduslikku mõtteviisi, milles puudub igasugune terviklik nägemus Eesti rahvastiku arengust, kirjutab riigikogu liige Ruuben Kaalep (EKRE).

Et iga linn koostab ja kinnitab teatud aastate järel uue üldplaneeringu, kuulub 21. sajandil linnade harmoonilise elurütmi juurde. Üldplaneering peab, austades turumajanduse põhimõtteid, tajuma linna kui tervikut ning viima tasakaalu kinnisvaraarendajate, elanike ja linnaisade tahtmised ja unistused. Samuti peab üldplaneering olema vahelüliks, mis seob omavahel kohalikku ja riiklikku arengut ning traditsioone, subkultuurilisi ja rahvuslikke tulevikunägemusi ning minevikutunnetust.

Tartule 2040. aastani pakutava üldplaneeringu eelnõust sellist tervikpilti paraku ei leia. Muidugi ei saa salata, et eelnõu pakub asjalikke ja positiivseid lahendusi mitmetele üksikküsimustele. Olgu mainitud tänavavõrgu korrastamine mõnes linnaosas või Emajõe kallasradade ja Jänese matkaraja läbitavuse probleem. Laiemalt torkavad aga paraku silma plaanimajanduslik, üldist Eesti arengut mitte arvestav mõtteviis, ühekülgne ja stagneerunud nägemus tuleviku transpordiviisidest ning teksti ja reaalsuse vastuolu.

Ka ei saa jätta kritiseerimata ebameeldivat tõsiasja, et Tartu on kaasa läinud ühe väga halva kohalike omavalitsuste praktikaga. Nimelt on üks kõige olulisem, kaheks aastakümneks tulevikku määrav dokument antud linnarahvale arutamiseks kiirustades ja soojadel suvekuudel, kui paljud eelistavad keskenduda puhkusele. Avalikuks aruteluks ette nähtud ajavahemik 13. juulist 16. augustini tekitab paratamatult küsimuse, kas eeskuju on võetud Tartust märksa enam korrumpeerunud omavalitsustest, kus kohalik võim kardab läbipaistvust ja üritab iga hinna eest ära hoida laiapõhjalise avaliku debati puhkemist.

Et Tartu püüab maksuraha nimel linnastumist süvendada ja peresid maalt linna meelitada, on ülimalt küüniline. Veelgi küünilisem on, kui selle tagajärjel väheneb Tartu rohealade pindala, et linn saaks valdadega korteriturul «konkureerida».

Nüüd sisu juurde. Eelnõu seletuskirja tekst ja tõelisi plaane avav kaart on mitmes kohas suures vastuolus. Nii rõhutatakse tekstis: «Rohevõrgustiku säilimine tagab elurikkuse ja bioloogilise mitmekesisuse, pehmendab kliimamuutustest tingitud mõjusid ning rikastab linnakeskkonda loodusväärtustega.» Teisal lubatakse konkreetses kõneviisis, et säilitatakse olemasolev rohe- ja puhkealade süsteem. Samal ajal veenab pilk kaardile, et igas reaalses konfliktiolukorras eelistatakse kinnisvaraarendajate huve haljasalade kaitsele.

Tegelikult lubab üldplaneeringu eelnõu nii Ihaste metsa kui Raja pargi tükeldamist elamukvartaliteks. Mõlema plaani väljakäimine arendajate poolt on tekitanud kohalike elanike suurt ja põhjendatud vastasseisu, nüüd aga asub linn sooviga arendusprojekte üldplaneeringu abil legaliseerida selgelt arendajate poolele. Lisaks on ette nähtud Vabaduse puiestee külg Uueturu ja Poe tänava vahel täielikult hoonestada, vähendades poole võrra üht südalinna kesksemat haljasala.

Elanike soovidest ülesõitmise ja kinnisvaraarendajate eelistamise ideoloogiline põhjus selgub samuti seletuskirja tekstist. Nimelt on eelnõus Tartu elamuarengu põhiküsimuseks number 1 püstitatud, kuidas «konkureerida elamuturul eeslinnaarendustega ja tuua korteriturg linna tagasi». Eelnõu teksti mõttega lugedes selgub, et Tartu linnavalitsus peab suureks probleemiks noorte perede kasvavat soovi leida endale kodu linnapiiridest väljaspool.

Elamuturu kolimine ümberkaudsetesse valdadesse on aga riigi arengu seisukohalt selgelt positiivne trend, mis on tekkinud vastukaaluks urbaniseerumisele ja maakohtade väljasuremisele.

Et Tartu püüab maksuraha nimel linnastumist süvendada ja peresid maalt linna meelitada, on ülimalt küüniline. Veelgi küünilisem on, kui selle tagajärjel väheneb Tartu rohealade pindala, et linn saaks valdadega korteriturul «konkureerida».

Kui linnavalitsus tunneks siirast muret rahvastiku vananemise ja noorte perede käekäigu üle, oleks igati loogiline alustada näiteks Tartu ebamõistlikult kõrgete lasteaia kohatasude langetamisest. Sündimuse kasvule suunatud meetmete asemel aga ehitatakse täis parke ja puhutakse kinnisvaramulli, Soome tööle läinute tagasirände asemel keskendutakse välismaalaste töö- ja õpirändele kui uute tartlaste produktsioonivahendile. Tegemist on plaanimajandusliku mõtteviisiga, milles puudub igasugune terviklik nägemus Eesti rahvastiku arengust.

Veel mitmest punktist ilmneb, et tasakaalustatud areng ning elanike soovidega arvestamine on tühipaljad sõnakõlksud. Nii näiteks ei anna eelnõu mingisugust kindlust, et avaturg säilib praegusel asukohal. Tekstis on mainitud, et avaturu ala «kujundatakse suuremas mahus täielikult ümber», mida see täpsemalt tähendab, jääb aga selgusetuks. Kas tegemist on järjekordse varjatud katsega anda legaalsed raamid avaturu eemaldamiseks kesklinnast?

Ühtlasi süveneb eelnõu lugedes mure vanalinna saatuse ja arhitektuurilise terviklikkuse üle. Lubatud on, et vanalinnas «taashoonestatakse olulisemad tühimikud segafunktsiooniga hoonetega, lähtudes naaberhoonete mahust ja muinsuskaitse eritingimustest». Need nõuded ei taga aga uushoonestuse arhitektuurilist kooskõla Tartu klassitsistliku vanalinnaga.

Oleks õnnetu lugu, kui Tartu läheks Lääne-Euroopa suurlinnade teed, kus südalinna kauni traditsioonilise arhitektuuri kõrval laiutavad ja domineerivad ilmetud modernistlikud klaaskastid. Just selles osas peaks appi tulema üldplaneering, seades lisaks funktsionaalsetele nõuetele ka arhitektuurile stiilinõuded – paraku pole linnavalitsuse esitatud eelnõu siinkohal absoluutselt oma ülesannete kõrgusel.

Sama mure puudutab ka eelnõus ette nähtud Vabaduse puiestee äärse pargi hoonestamist. Kesklinna parke, mis on rajatud hingekosutavate rohealadena Nõukogude okupatsioonivägede purustatud kvartalite asemele, ei tohiks mingil moel näha kinnisvaraarenduse objektidena. Mõeldav oleks üksnes sõjaeelse hoonestuse – sealhulgas kauni kaubahoovi – taastamine, kuid ka sel juhul tasuks põhjalikult kaaluda, kas see kaalub parkide kadumise üles.

Üldplaneeringu eelnõu kõige visioonitum osa puudutab paraku tulevikutranspordi lahendusi. Räägitakse küll elektriautodest ja isejuhtivatest sõidukitest, rööbastransport jääb aga kõikjal teisejärguliseks. Kui jälgida laiemaid trende nii Euroopas kui mujal maailmas, tuleb aga vältimatult arvestada rööbastranspordi tähtsuse kasvu. See on auto- ja lennuliiklusest palju säästlikum ning keskkonnahoidlikum, ühtlasi võimaldab suure hulga sõitjate kiiret vedu sihtkohtade vahel.

Esiteks puudutab see linnadevahelist raudteeliiklust, mille tähtsaks sõlmpunktiks Tartu jääb olenemata Rail Balticu saatusest. Riiklikul tasandil on langetatud olulised otsused Eesti liinirongide võrgu kiiruse suurendamiseks ja täielikuks elektrifitseerimiseks. Selle plaani üks osi on raudteetrassi õgvendamine Jänese raudteesilla juures ja uue silla rajamine. Eelnõu aga ignoreerib valitsuse strateegiat, jättes eraldamata selleks vajaliku maa-ala.

Sarnaselt sellega on ka uue Kvissentali silla asukoht üldplaneeringu eelnõus valitud ennatlikult, arvestamata kohalike elanike arvamust ja kaalumata, kuidas see mõjutab keskkonda väärtuslikul Emajõe luhal. Enamikule linnaosadele pühendatud alajaotused on üleüldse koostatud sisutult, puudub linnaosade konteksti ja rolli nägemine Tartu tervikpildis. Raudteeliiklusega seonduvalt oleks näiteks tähtis pöörata tähelepanu Vaksali linnaosa arendamisele, sidumaks raudteejaama paremini kesklinnaga, see on jällegi eelnõus tähelepanuta jääv küsimus.

Teiseks hõlmab arenev tulevikutransport kindlasti ka linnasisest rööbasliiklust, mis tuleks üha enam strateegilises vaates seada prioriteediks autotranspordi ees. Siinkohal ei saa kuidagi maha vaikida plaane Tartu trammi rajamiseks, mida ka EKRE on tõstatanud alates 2016. aastast. Tundub, et üldplaneeringu eelnõu aga käsitleb trammiliikluse potentsiaalse koridorina endiselt eelkõige Vanemuise tänavat, viidates, et olemasolevasse tänavaruumi on kahesuunalist trammiteed keeruline mahutada.

Kesklinnas trammiliikluseks sobivaimat ühendusteed – sadamaraudtee koridori – aga ootab eelnõu järgi automagistraaliks ehitamine. Seega on taas kord prioriteedid paigast ära. Sadamaraudtee koridori säilitamine linnasisese rööbastranspordi tarvis annaks bussiliikluse ees väga suure eelise, milleks on kiirus ja võimalus viia kõik ristumised kahele tasapinnale. On arusaamatu, miks seda korduvalt tõstatatud ideed eelnõus arvesse ei ole võetud.

Hooletult valminud üldplaneeringu eelnõu jätab seega õhku hulga küsimusi, mis puudutavad sisulisi vastuolusid tekstis, linnavalitsuse rõhuasetusi ja konkreetsete ärihuvide eelistamist ning üldist Tartu arengut suunavat mõtteviisi. Selles olukorras on mõistetav, miks linnavalitsus püüab avalikku väljapanekut kiirustades teha ja üldplaneering kehtestada ilma sisulise aruteluta.

Selline suhtumine võib aga hiljemalt järgmistel valimistel võimusuhteid raekojas korralikult raputada – ja mitte praeguste linnaisade soovitud suunas.

Tagasi üles
Back