Rannar Raba: autoosaduse puiesteelt Emajõe äärde

Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba. Foto: Sille Annuk

Autovabaduse puiestee oli oma alusmõttelt rajatud vastandumisele ja see oli selle eksperimendi peamine (võib-olla ka ainus) miinus. Samas saime kinnituse, et jõuliselt tasub edasi liikuda plaanidega, mis aitaksid Emajõge kesklinna eluoluga senisest paremini siduda.

Juulis autovabaduse puiesteeks hüütud tänavalõik Tartu turuhoone ja Kaarsilla vahel on nüüdseks üle nädala toiminud taas harjumuspärase auto­osaduse puiesteena. Samal ajal näitab suvi kolletumise märke, millega omamoodi veidral kombel harmoneerub uuesti tärkav mure koroonaviiruse leviku pärast. Pidu on läbi.

Pole kahtlust: autovabaduse puiestee jääb 2020. aasta Tartu suve peamiseks märksõnaks. Tegu oli vaieldamatult värskendava ettevõtmisega, mis avas uusi perspektiive ja pakkus sedamööda ainest nii rahuloluks kui ka lahkarvamusteks. Sestap saab olema väga huvitav kuulda ja lugeda arvudel tuginevat analüüsi, mille kuuldavasti linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond on tellinud ning peagi avalikkusega jagada lubab.

Ent üldse mitte vähem tähtis pole puhas tunne sellest, mida me äsja kogesime. Mis mulje jäi? Mille poolest me targemaks saime? Mida tahame kogetust kaasa võtta?

Selge see, et autovabaduse puiestee pakkus paljudele mõnusa võimaluse teistmoodi meelelahutuseks ning ilm valdavalt soosis seda. Tuldi sõpruskonniti, perega ja ka lemmikloomadega. Jalutati, peesitati, nauditi kultuuri ning peeti keskustelusid. Nii oligi mõeldud. See toimis.

Kuumim tõmbenumber paistis olevat tänava keskele rajatud madal bassein, milles ühtviisi rõõmuga solberdasid nii lapsed, vanaisad-vanaemad kui ka neljajalgsed sõbrad. See andis signaali, et kusagil Tartu kesklinnas, miks mitte hoopis Küüni tänaval, võiks olla alaliselt taoline veesilm, millesse poleks patt palavate ilmadega kasvõi möödaminnes põlvist saati sisse astuda.

Kõik, mida noil juulipäevadel nägime, oli tore ja väärib kindlasti ühes või teises asupaigas kordamist.

Mõeldes aga sellele, mida autovabaduse puiestee asjus liikluse sulgemise kontekstis siin-seal räägiti ja arvati, peame tunnistama, et ühtses rütmis tuksuvat tartlaste kogukonda pole olemas.

Kui jõe perv turuhoonest Kaarsillani poleks enam lame park, vaid voogudest tänava tasandini kerkiv astmestik, hakkaks piirkonnas elu kindlasti teises rütmis tuksuma.

Arusaam sellest, milline Tartu on ja milliseks ta järgmistel aastatel saama peab, näib olevat grupiti väga erinev, kusjuures need nägemused ei satu just ülearu sageli kõrvuti, ei suhestu omavahel. Sotsiaalmeedia ajastule omaselt tikkusid inimesed selleski teemas oma elulaadi ja huvialade järgi kapselduma ning andsid eri arvamuste kuulamise asemel ruumi eelarvamustele.

Mina, kes ma varasuvel Tartu Postimehes avaldatud arvamusloos söandasin autovabaduse puiestee mõttekuses osaliselt kahelda, sain – nagu tolles samas kirjutises ennustatud – paaris ajakirjanduslikus käsitluses pikema jututa otsa ette «umbmeelse autoinimese» märgi. Ei mingeid pooltoone: kui ummisjalu ei kiida, oled vastu – jõmm mis jõmm. Jutul lõpp.

Teist äärmust iseloomustab ilmekalt ühes hiljutises Tartu Postimehe uudisloos sõna saanud taksojuht, kes ei pidanud paljuks autovabaduse puiesteel nähtu suhtes põlgust näidata sellega, et soovitas seda laadi projektid edaspidi lauluväljakule kolida. «Koht on olemas, tehke ja mängige seal,» teatas ta, andmata endale arvatavasti aru, et astus kõige labasema ülbitsemise teele. Jällegi: ei mingeid pooltoone. Kui lumehelbekesed ja hipsterid tahavad maltsatuttide vahel kokteili limpsida, karulaugupestot nuusutada ja koeri pallibasseinis ujutada, siis kebigu kuhugi Supilinna taha. Jutul lõpp.

Muidugi me vajame uusi huvitavaid kultuurilisi ettevõtmisi, mis aitavad muu hulgas linnaruumi (ümber) mõtestada, ent võiksime proovida seda teha rindejoonteta.

Autovabaduse puiestee oli oma alusmõttelt rajatud vastandumisele ja see oli selle eksperimendi peamine (võib-olla ka ainus) miinus. Väikest konflikti turundada on muidugi hõlbus, aga ma poleks väga kindel, et sellega esile kutsutud urin oli saadu eest paras hind. Kuulsin mitmel puhul inimesi, sealhulgas üht tuntud ettevõtjat otsesõnu kurtmas, kuidas punaroheline vähemus on hakanud Tartut omatahtsi väänama. Vaevalt me tegelikult Euroopa kultuuripealinna aastale lähenedes sellist diskursust vajame.

Kui projekti algatajad on siin-seal juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et autovabaduse puiestee suhtes kadus aja jooksul avalikust arvamusruumist kriitika, siis tasub märkida, et täpselt samamoodi käib asi ka märksa põhimõttelisemate ja tõsisemate eriarvamuste puhul – ole sa kuitahes kuri, lõputult ei viitsi keegi rusikat vibutada.

Vaadates seda, mida Vabaduse puiestee sulgemine juulis kesklinna liikluses kaasa tõi, tuleb tunnistada, et midagi hullu ei juhtunud. Mul endal polnud küll tarvidust sel perioodil jõe naabruses kulgevatel tänavatel autoga liigelda, kuid eri kellaaegadel ja eri nädalapäevadel jalutades ei jäänud silma ühtki ummikut, mis päris ummiku nime väärinuks. See lubab uskuda, et mänguruum linnasüdame käiguteede ümberkujundamiseks on tõepoolest olemas

Muidugi me vajame uusi huvitavaid kultuurilisi ettevõtmisi, mis aitavad muu hulgas linnaruumi (ümber) mõtestada, ent võiksime proovida seda teha rindejoonteta.

Edasi on küsimus selles, miks midagi tehakse: mille vastu ollakse, mida head luua loodetakse. Ümbertegemine lihtsalt ümbertegemise pärast pole mingi väärtus, aga kui muudatusest sünnib jäädavalt midagi kasulikku, kaalub see teatud määrani ebamugavused üles.

Siin jõuame argumendini, mis tagantjärele vaadates autovabaduse puiestee eksperimenti kõige enam õigustab, ent mida linnavalitsus mingil arusaamatul põhjusel esmases avalikus kommunikatsioonis ei tähtsustanud. See on küsimus Emajõe paremast sidumisest kesklinna eluoluga.

Omaaegse puuturu alal praegu tegutsevad suvebaarid on nooremale rahvale juba mitu aastat populaarne tšillimiskoht. Inimesi on alati ohtralt ka parkides. Ometi kehtib suures vaates endiselt Merle Jäägeri kunagine tähelepanek, et kui kellelgi tekiks mõte Emajõgi ühel ööl salaja betoneerida, ei paneks seda pikka aega keegi tähele. Sest see asub seal kusagil sügaval all, kõrgete betoonpervede vahel ja tuleb meile meelde peamiselt siis, kui keegi nokastanud olekus Kaarsillalt vette pudeneb. Emajõgi on Tartus endiselt pigem lahutaja kui ühendaja. Aga ei tohiks olla. Juba ammu mitte.

Emajõe linnaga sidumisel on Vabaduse puiestee ja sellega piirnevate haljasalade ümberkujundamine muidugi ainumõeldav lahendus. Kui jõeperv turuhoonest Kaarsillani poleks enam lame park, vaid voogudest tänava tasandini kerkiv astmestik, hakkaks piirkonnas elu kindlasti teises rütmis tuksuma.

Tänav omakorda võiks pakkuda pinda avaturule ja muule vabaõhutegevusele, mis moodustaks turuhoonega loomuliku terviku. Kui selle tingimus oleks Vabaduse puiesteel liikluse jäädav kaotamine või väga kitsale ja aeglasele rajale surumine, siis olgu pealegi – muutus, mis sünniks, saaks olema põhimõtteline ja kindlasti pakuks boonust.

Võib-olla passiks sinna kanti Helsingi Lõunasadama eeskujul ka üks tore välibasseinidega jõesaun. Eesti vaim elab saunas ja seepärast poleks midagi loomulikumat kui Eesti vaimupealinna südames elav saun.

Selleks, et mõista astmestikuna lahendatud jõekalda nutikust, pole tarvis toetavat näidet kaugelt otsida. Piisab, kui heita pilk mõnisada meetrit ülesvoolu, kuhu koos Delta õppehoonega rajati hiljuti mõnus, veepinda püünena kujutav amfiteater. Nüüd, kus seal on aset leidnud esimesed suvekontserdid, võime kahtluseta tõdeda, et Delta kõrval näeme põhimõtteliselt uut käsitlust, mida tasuks hakata jõudumööda laiendama mujalegi. Eriti raeplatsi lähedusse.

Autovabaduse puiestee kinnitas, et neid, kes tahaks ilusate ilmadega meeleldi kesklinnas jõe ääres aega veeta, on küll ja küll. Aga vaevalt keegi selles varemgi kahtles.

Enam-vähem sama koht. Sõjaeelne marjaturg kaubahoovi ees ja autovabaduse puiestee lõppeval suvel. Foto: Carl Sarap/margus Ansu/koloreerinud Kustas Budrikas