Vambola Paavo: viirusepealinn Tartu kutsus ise kurja välja

Vambola Paavo Foto: Kristjan Teedema

Kui oli võimalus valida toimiva majanduse, teatrietenduste jätkamise ja sügisest haridusasutustes normaalse õppetöö toimumise ning teisalt ööklubides pidutsemise vahel, langetasid noored valiku ise.

Pisut kummaline oli vaadata hiljutist Õhtulehe videolugu noorte pidutsemistest ja Tartu ööelust. Kui kurja järjekindlalt välja kutsuda, siis lõpuks ta ju tulebki. Tartu teenis välja koroonapealinna tiitli. Terviseamet ei kiirusta ööklubidega midagi ette võtma. Paraku on just öisest meelelahutusest saanud alguse riigi praegune suurim koroonakolle.

Ööklubide kiiret sulgemist nõudjatele vastavad oponendid: ei maksa kiirustada, võtame rahulikult. Rõhutakse klubiskäijate teadlikkusele ja vastutusele, vajaduse korral ka maski kandmisele. Paraku on inimesed käitumises ettearvamatud. Paljud «geeniused» ei saa endiselt aru, et haigusnähtudega tuleb kodus püsida, mitte vastu ööd seada sammud lõbutsema. Veel hullem, kui nohuse ja tatisena liigutakse mööda riiki ringi.

Ööklubid avasid uksed juuli algul, tegelikult taastus seltsielu muidugi mitu nädalat varem. Kui algul lubati klubidesse kuni sada inimest ja nõuti rangelt vahe hoidmist, siis nüüd on kõik ununenud või ei taheta sellest väga rääkida. Praegu võib ööklubisse lubada kuni pool maksimumtäituvusest. Kui üks suur klubi suudab vastu võtta 800–1000 inimest, siis uute reeglite järgi on pidutsejaid poole tuhande ringis. Kas tõesti kaalub ööklubide ja lokaalide lahtihoidmine üles kõik varasemad pingutused viiruse ohjeldamisel?

Tunnistagem ka, et autovabaduse puiesteega saatis linnavalitsus noortele mõtlematu sõnumi üle Eesti: tulge siia, Tartus on lahe olla, ja lõbutsege täiega.

Sellele kergemeelsuse altarile toome kardetavasti Rally Estonia. WRC etapi korraldamisse on riik panustanud 3,5 miljonit eurot maksumaksja raha. Etapi ärajäämise korral saame riigina selle suure summa eest mitte kõige paremat promo. Siis on põhjust näidata vastutustundetu noore ja tema rumala perearsti peale, kes keeldus haigusnähtudega patsienti saatmast koroonatestile.

Olen Irja Lutsariga nõus: kõike ei saa keelata, sest igasugused keelud ja karistused tekitavad trotsi ning riigi taas sulgemist ei soovi keegi. Rääkimata majandusele kaasnevast hoobist. Saagem siis aru, et me peame õppima elama koos selle uue viirusega. See ei kao kusagile ning annab ikka ja jälle märku.

Kas pole aga Tartu linnapea avaldused 2 + 2 reegli taastamisest ja kaamera ees tehtud üleskutsed maskid kohustuslikuks muuta paanika külvamine. Pole vaja luua võltsturvatunnet. Mask on mõeldud haigele inimesele, et ta teisi ei nakataks. Rõhuda tuleb hoopis inimeste teadlikkusele, rääkida sellest, et haigena püsitakse kodus. Enamikul on ununenud poodi sisenemisel käte desinfitseerimine. Sellest tuleb ikka ja jälle rääkida. Kui puhtusest ja hügieenist ei räägita, siis kipub see ununema.

Tunnistagem ka, et autovabaduse puiesteega saatis linnavalitsus noortele mõtlematu sõnumi üle Eesti: tulge siia, Tartus on lahe olla, ja lõbutsege täiega. Kui õhtu käes, seadsid üle riigi kokku sõitnud noored sammud ööklubidesse ja päästsidki lahti viiruse.

Meil on lätlastelt palju õppida. Nemad jätsid selleks suveks ära kontserdid ja tuurid. Tegelikult tundsid meie naabrid juba kevadel hirmu, kuidas Eestis kõik nii lõdvaks lasti. Kolleegid Vidzeme televisioonis olid hämmingus, kui neile Eestis toimuvast rääkisin.

Niipea kui Lätis hakkasid pead tõstma koroonakolded, suurim neist Gulbenes ligi 40 haigestunuga, suleti pealinnas Riias kohe autovaba tänav. Meilgi tulnuks autovabaduse puiestee sulgeda juba 23. juulil, mil ilmus teade nakatanust.

Miks meie linnavõim oli vait ja vaatas kõike pealt? Paraku tõrjume tuld nüüd, kui maja juba põleb. Miks me tegime sellise valiku?