Krõõt Kiviste: autovabaduse puiestee oli aus tehing

Krõõt Kiviste Foto: Kristjan Teedema

Autovabaduse puiestee kogemusest innustunult võiks Tartu algatada selliste linnade liikumise, kus väärtustatakse oskust rõõmu tunda.

Eri linnad panevad meid käituma eri viisidel. Näiteks New York toob minus esile suurema erinevuste aktsepteerimise, mis kaldub kohati juba ohtlikult ükskõiksuse suunas. Veel enne, kui jõuan kohaneda ajavahega, kohanen linna hullumeelse kultuurilise mitmekesisusega – vastutulev haldjakostüümis pensionär või keset teed maailmalõppu kuulutav peaaegu-Johnny-Depp ei pane mind isegi pead pöörama.

Mumbais märkan, et olen autode ja rikšade rägastikus suvalises kohas üle tee silganud kiiremini, kui Münchenis võtaks aega kaaluda, kas nüüd on roheline ikka piisavalt roheline, et ülekäigurajale astuda.

Londonis avastan, et mul on alati väga külm. Seda tõenäoliselt seetõttu, et seal on alati kohutavalt külm. Või vähemalt vihmane. Tallinn teeb mind närviliseks, ma kõnnin, räägin ja ärritun kiiremini.

Mida teeb meiega aga Tartu? Viimane kuu autovabaduse puiestee kogemust on andnud sellele uue vaatenurga.

Autovabaduse puiestee kerkis juuli alguseks Tartu kesklinna kõige kuumemale liiklussõlmele. Vastuoluliste arvamuste ja kriitikaga tugevdatud äärekivide vahel võtsid tänava keskel koha sisse võrkkiiged, veesilm, liivakastid ja tantsumuru. Viirusest räsitud meeleolus ei teadnud keegi, kuidas see kõik täpselt välja kukub.

Tegelikkus oli see, et autovabaduse puiestee ei olnud ainult kohvikute või parkide laiendus. Kuna juulikuus ei olnud ühtegi päeva, kus ma ei sattunud autovabaduse puiesteele, siis ma tunnen end päris kindlalt, kasutades seda demagoogiahõngulist lõigu algust. Autovabadus tõi linnakultuuri midagi uut. Me nägime vanaisa koos lapselapsega tsirkuse töötoas kurikaid õhku viskamas; nägime teismelisi, kes avastasid end nutiballetitunnis või vahumerest vaimustumas. Igas vanuses inimesed avastasid liigirikkust murulappides, kust muidu hooga mööda kihutatakse. Me nägime svingtantsijaid, mustlastantsijaid, nii spontaanseid kui lavastatud etteasteid lüürilisest jazz’ist tänavatantsuni.

Kindlasti kaotasime autovabaduse puiestee tõttu mugavuses ja kiiruses. Mida me võitsime? Kui see oli rõõm koos olemisest, uus viis linnaruumi ja -kultuuri kogeda, siis ma arvan, et see oli aus tehing.

Kas kõike seda oleks saanud teha ka ilma autovabaduseta? Näiteks mõnes kesklinna pargis või vabal muruplatsil parkla kõrval? Tõenäoliselt oleks see olnud võimalik. Aga muidugi ei oleks keegi neist midagi sellist ette võtnud. Sest see oleks tundunud veider. Olnud ebamugav. Või nad lihtsalt poleks tulnud selle peale.

Autovabaduse puiestee oli hea näide sellest, mis minu arvates ongi ühe linna ülesanne – luua keskkondi, pakkuda võimalusi ja inspireerida. Linn ei ole meelelahutus- ega kultuuriasutus. Linn ei pea pakkuma «programmi», mida inimesed saaksid «tarbida». Piisab, kui linnaruumi täiendada loomist, etendamist ja kultuurist osa saamist soodustavate paikadega ning sisu loovad juba inimesed ise.

Ma usun põhimõttesse, et halb kõnepruuk viib halbade tegudeni. Seda võib sõnastada ka positiivses võtmes: inspireeriv keskkond viib heade mõteteni, mis viib ilusate tegudeni. Kui uuringud näitavad, et soditud seinte puhastamine (ja ma ei mõtle siin grafitikunsti) viib vandalismi vähenemiseni, siis ma ei näe põhjust, miks võrkkiikede ja tantsumurude lisamine linnaruumi ei peaks kaasa aitama inimeste heatahtlikkuse kasvule.

Juba kakskümmend aastat on tegutsenud liikumine «Aeglased linnad» (Slow Citys, cittaslow.org), mille fookus on kohalikul toorainel põhineval toidul, tervisel ja elukvaliteedil. Äkki võiks Tartu linn algatada kampaania «Rõõmsad linnad»? (happycities.org on täiesti saadaval veel). Need oleksid linnad, mille keskkond ja kultuur rõhutavad oskust nautida hetke ning olla tänulik.

Linnad, kus väärtustataks oskust rõõmu tunda. See on kahtlemata üks ellujäämise kunste.

Algusesse tagasi tulles – millised on Tartu linnaruumi kirjutamata reeglid? Või veelgi tähtsam: millised võiksid olla Tartu kirjutamata reeglid? Autovabaduse puiestee avamisele eelnenud debatt ja juulis uutmoodi linnaruumi kasutamise ja tajumise praktika pakuvad selleks mõnusat mõtteainet.

Kindlasti me kaotasime autovabaduse puiestee tõttu mugavuses ja kiiruses. Mida me võitsime? Kui see oli rõõm koos olemisest, uus viis linnaruumi ja -kultuuri kogeda, siis ma arvan, et see oli aus tehing.