Viktor Korrovits: tehted Tartu koolidega

Viktor Korrovits

FOTO: SCANPIX

Koolihariduse kriis, mille tulemuseks on koolist tulnute põhiteadmiste vähenemine, kestab juba üle kümne aasta. Meie haridussüsteemis, samuti Tartus, ollakse ametis kolme tehtega: gümnaasiume liidetakse, täistsükliga keskkoole lahutatakse põhikooliks ja gümnaasiumiks ning gümnaasiumiosa jagatakse kolme õppesuuna vahel.

Tegelikult on käigus kõik aritmeetilised tehted, sest ikka ja jälle korrutatakse, et see kõik on hädavajalik keskhariduse edendamiseks, mis muidu kängub ega vasta Euroopa tasemele.

Linna haridusosakonna sammud on seni olnud ettevaatlikud, sest vajadust reformida ju ei olnud. Treffneri gümnaasiumis kaotati põhikooliosa 1998. aastal – küll keskmisest kõrgemate riigieksamihinnetega kool, ent täiesti võrreldav aastakümneid kõrget taset hoidnud täistsükligümnaasiumidega.

Plaani, et gümnaasium peab andma kolme profiiliga täisväärtusliku keskhariduse, võib võrrelda sinilinnu püüdmisega, samas kui on suuri raskusi lihtsamategi asjadega.

Keskhariduse olukord

Praegusel keskharidusel ei ole puudu mitte eri profiilidest, vaid häda on valdava osa gümnasistide alusteadmiste nõrkuses.

Kui vaadata humanitaaralasid, mida meie haridussüsteem on viimased 20 aastat eriti tähtsaks pidanud, siis näeme, et gümnaasiumi lõpetanud ei oska tihti õigesti kirjutada ega oma mõtteid väljendada. Nendel aastatel on emakeeletundide arv vähenenud gümnaasiumis ligi 20 protsenti, jäädes tublisti alla enamiku Euroopa riikide omale.

Grammatika õppimine on jäänud tagaplaanile. Õigekirjavigu teevad isegi ülikoolihariduse omandanud, nagu võib veenduda, lugedes mitmesuguste spetsialistide kirjutisi ja kuulates nende esinemisi. Nii et tuleb hakata harjuma sellegagi, et riigitegelase jutt on vigane ja segane.

Täppisteaduste vallas pole lugu parem. Gümnaasiumide õpilaskonna tippude tubli esinemine olümpiaadidel ei peegelda lõpetajate üldist taset. Sageli ei tea gümnaasiumi lõpetanu mõõtühikuid, ei oska defineerida põhimõisteid ja lihtne protsendi peastarvutamine on ületamatu takistus.

Pärast üheteistaastast vaheaega jätkasin Tartu Ülikoolis 2005. aastal füüsika magistri- ja doktoriõppe erikursuse lugemist. Üliõpilastele tuli tihti selgitada seda, mida keskkoolist 10–20 aastat tagasi tulnud üliõpilased ikka teadsid.

Gümnaasiumi lahutamine

Praegune gümnaasiumihariduse reformimine sarnaneb mõne ehitusfirma tegevusega, mille puhul täiustatakse ehitatavate majade krohvimise tehnikat, aga vundamendi ehitamisega ollakse püsti hädas. Tulemuseks on paremal juhul seintes jooksvad praod, aga võib juhtuda hullematki.  

Täistsükliga gümnaasiumi võib võrrelda koosmeelse suurperega. Ega asjata ole tulnud keelde sõna «koolipere». Vanemate ja nooremate klasside õpilaste suhtlemine ja vanematest eeskuju võtmine on omaette väärtus ning koolielu ja koolihariduse lahutamatu osa. Selle puudumine, veel halvem aga katkestamine, on kurjast.

Kõrghariduses on niisugune lisaväärtus ülikoolil, mille eeliseks võrreldes erialasid õpetavate kõrgkoolidega on olnud läbi aegade see, et ühe katuse all on mitmesuguste erialade õppejõud ja üliõpilased, kes saavad lisateadmisi omavahel suheldes.

Raske öelda, mille alusel väidab vastne Poska gümnaasiumi direktor, hiljutine riigikogu liige Helmer Jõgi, et «gümnaasiumi lahutamine põhikoolist on raske otsus, kuid tulevikku silmas pidades möödapääsmatu» (TPM 29.3.2011).

Poolteistsada aastat on meie rahva edasipüüdlikud mehed ja naised saanud hariduse just lahutamata gümnaasiumides, on moodustanud nende teadmiste varal haritlaskonna, teinud maailma mastaabis silmapaistvaid teadussaavutusi ja viinud meie kultuuri vanade Euroopa kultuurriikide tasemele.

Teised Tartu koolidirektorid ei jaga kolleegi arvamust. Artiklis «Koolireformi teele jääb ohtlikke karisid» (TPM 21.12.2011) on kirjas, et suurem osa koolijuhtidest on vähemasti ebalevad reformi tulemuse suhtes. Reformile on selgelt vastu Tamme ja Karlova gümnaasiumi direktor, reformi pooldavad vaid need, keda see otseselt ei puuduta.

Selline tulemus on isegi üllatav. Enamasti ollakse meil oma arvamuse avaldamisel ettevaatlik, sest koolidirektorid ei ole ametisse määratud kogu eluks, nagu näiteks kohtunikud ja sõjaväelased. Raekojas võidakse ju arvata, et see direktor on ennast ametikohal ammendanud, ja ta asendatakse leplikumaga.

Selgitus üldsusele

Üldpildi saame Tartu koduleheküljel avaldatud rubriigist «Koolivõrk ajakirjanduses». 2011. aasta aprillist detsembrini on olnud sellel teemal 54 kohtumist. Nii et töö käib.

Kõige innukam reformi propageerija on abilinnapea Tiia Teppan. Ta ütleb üheselt ja selgelt: «Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) mõte on, et gümnaasium ei ole suunatud laste õpetamisele, kõige tähtsam on õpikeskkonna loomine, et nad ise saavad otsustada ja valida, mis neid huvitab.» (TPM 8.12.2011).

Vaatame järele, kas see on ikka nii. 21.6.2010 jõustunud seaduses (PGS) on kirjas: «Gümnaasiumi ülesanne on luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushinnangud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või gümnaasiumijärgses kutseõppes.» Just nii on siiani õpetatud, miks aga on tarvis rääkida linnarahvale seda, mida seaduses ei ole?

Ka linnapea Urmas Kruuse ütleb oma arvamuse samas ajalehes, ehkki mitte nii konkreetselt. Tema arvates «oleks risk see, kui selle tegevuse tulemusel muutuks midagi kardinaalselt halvemaks». Aga muutubki.

Hariduse reformijad

Tõsiste haridust puudutavate küsimuste lahendajatel peaks olema selles vallas põhjalikud teadmised ja töökogemus. Püüdkem hinnata meie haridusreformijate teadmisi hariduse vallas.

Urmas Kruuse oli elulookirjelduse järgi Elvas pillimees ja laotöötaja, enne kui ta valiti seal linnapeaks. 2007. aastast on Audentese Ülikooli ärijuhtimise bakalaureus Tartu linnapea.

Tiia Teppan on lõpetanud TÜ kehakultuuriteaduskonna, töötanud suusatreenerina, suusaklubi tegevjuhina ja Tartu veekeskuse Aura juhatajana. Tema haridus ja töökogemus sobivad küll kehalist kultuuri arendava veekeskuse juhtimiseks, ülikoolilinna hariduselu ümberkorraldamiseks aga sellest ei piisa.

Kummagi linnajuhi täiendusõppe teemad ei ole hariduse vallast.

No kulla mehed raekojas, kas nii asutaksegi gümnaasiume liitma ja koole jagama?

Jääb üle loota, et linna hariduselu ümberkorraldajad saavad aru, millega selline reform võib lõppeda nii gümnaasiumidele kui ka neile endile. Sest mida inimene ka korda ei saadaks, teeb ta seda ikka endale, isegi siis, kui see on tehtud tööülesandena ja hea palga eest.

Parem ja kasulikum nii ümbruskonnale kui endale on teha seda, milles oled oma kogemuste põhjal kindel ega lange järjekordse ümberkorralduskampaania ohvriks.

Mis puutub aga meie rahva haridusse, siis eesti rahvas leiab ikka väljapääsu. Isegi siis, kui täistsükliga gümnaasiumid ära lõhutakse ja üldine haridustase veelgi langeb, näiteks mõnede rikaste riikide tasemele, kus lugemine on juba kõrgelt hinnatud oskus.

Ajaloost leiab küllalt näiteid. Pärast Põhjasõda, 18. sajandi alguses oli maa kooliõpetajaist peaaegu tühi. Rahva lugemisoskus aga püsis, sest mahapõlenud koolihoone aset täitis talutare, kus rootsi ajal alghariduse saanud erksamad talumehed õpetasid ümbruskonna lastele lugemist ja kirjutamist.

Loodame, et selleni meie siiski ei jõua, sest mis mõtet oleks siis olnud 20 aastat tagasi oma riik taastada.

Tagasi üles